Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Ei ole ränduri käes juhtida oma sammu, 4. osa

21.06.2010 | | Rubriik: Järjejutt

Algus EK nr 25, 02.06.2010.

Aga ega meie seda tõlda kuigi palju tarvitanud. See oli neljakümnenda aasta novembris. Mu naine ja laps olid Tartus ja pidid õhtul bussiga tulema Puurmani, kust oli Kurssi kolm kilomeetrit. Tuli mõte nad sealt tõllas koju sõidutada. Et meil enam kutsarit polnud, siis palusin kellamees Rudolf Juhkamit mulle nõusse tulla. Mõeldud-tehtud.
Bussipeatuses oli palju inimesi. Et oli õhtune aeg ja pime, siis põlesid tõllalaternates, mis peegelklaasist, küünlad. Kõik see torkas silma uues olukorras. Ja kui saabus buss, võtsin naise ja lapse ja algas traav kirikla poole… Uue aja inimesed võisid sajatada, aga oli tahtmine neile ninanipsu mängida.
Ja too oli ka viimane sõit selle tõllaga. Varsti ei olnud enam hobuseid, sest majapidamine koondus; aasta pärast tuli kolida ära Tartu; aasta pärast uus režiim, ja tõld jäi üksi Kurssi. Sealt leidsid ta punaarmeelased 1944. aasta septembris, rakendasid oma hobused ette ja läksid Berliini vallutama. Tõenäoline on, et tõld leidis oma lõpu Kuramaal, kui teda mõni asjatundja varem paika ei pannud tulevaste filmide jaoks…

Uue ebajumala lõugade vahel
Aga mingem üldise olukorra juurde. Liikus palju kuulujutte, hakkas kaduma inimesi, sündis mõndagi harjumatut. Uute võimukandjate pildid ja nimed tegid kirjuks seinad ja tänavad; valjuhääldajad pasundasid kiidulaule uuele olukorrale päevad läbi ja suurema osa ööst ka. Meie omi riigitegelasi halvustati ja kõrvaldati. Kalev vihastas ja Linda valas pisaraid, nähes eestlasi lömitamas võõra ebajumala ees.
Minu poisikesepõlves levis koolipoiste hulgas kriminaallugude brošüüre Sherlock Holmesist, Nat Pinkertonist jne. Nende kaantel oli värvilisi pilte kaugete rahvaste ebajumalatest ja inimeste ohverdamisest neile. Nüüd nagu oleks too aeg ka meie juurde jõudnud. Ja keda sinna visata, nendele näpuga näitajateks osutusid omad inimesed. Seda häbiplekki ei saa ükski vesi meie rahvalt maha pesta.
Paar-kolm aastat enne uue korra saabumist ristisin last Kursis Altnurga külas. Pärast talitust paluti külalised ja õpetaja lauda. Minu vastas istusid kaks minust kümmekond aastat nooremat meest.
Üks neist osutus minu kogudusest lahkusku siirdunuks ja tundis end minu vastasena, mis ka jutus usulistes küsimustes väljenduma tikkus. Tema kõrval istus kena välimusega ja näivalt otsiva vaimuga mees. Ka tema nägi õpetajas kehtiva korra kindlat tunnustajat ja pidas oma kohuseks õpetaja tõekspidamisi rahvusküsimustes ja omariikluses rünnata.
Tahtes õpetajat jalust rabada tõi ta näite, mis pidi kinnitama, kui ülekohtune on kord Eesti Vabariigis. Ta oli olnud Vabadussõja sõdur. Rindel Petseri ja Pihkva vahel võitles nende väeosa. Liin seisnud mõnda aega paigal. Aga pärast lahingut lamanud kahe liini vahel haavatud venelane, oiates valust.
Nii olnud juba kaks päeva. Siis teinud nende ohvitser kahele mehele ülesandeks venelase vaev kuuliga lõpetada. Tema olnud üks neist meestest. Kuid haavatu hakanud härdalt paluma, et nad teda maha ei laseks, tal olla kodus naine ja neli last. Nad jätnud ta ellu. Loo jutustaja vaatas süüdistavalt õpetajale, et tema pooldatud riik saab olla nii ülekohtune ja armutu.
Ütlesin, et selle loo lahendamisel tuleb minna kaugemale ja küsida, kuidas üldse algas sõda Eesti ja Venemaa vahel, kumb pool alustas kallaletungi. Esimesena ründasid 1918. aasta novembris Eesti Vabariiki Punaarmee üksused ja Eesti oli sunnitud end kaitsma. Nii pole tolles loos süüdi ei see haavatu ega ohvitser ega ka nemad, kellele see korraldus tehti, vaid süüdi on mees, kes andis käsu rünnata Eestit, süüdi on Lenin.
Mees mõtles ja näis mõistvat. Aga oma vasakpoolse ilmavaate poolest tuntuks jäi ta edaspidigi. Kui uus kord tuli, oli temagi selle pooldajate hulgas. Aga kas ta ka nende hulka kuulus, kes näitasid näpuga, keda kinni võtta ja ebajumala lõusta visata, seda ei tea. Igatahes polnud kuulda, et ta oleks paha mees olnud.
Mõni kuu hiljem, pärast võimude vahetamist, oli temagi uues korras leidnud asju, mis ei vastanud tema tõekspidamistele. Liialt jäik oli uus õpetus ega jätnud tegutsemisvabadust inimvaimule. Kogu elu tohtis niriseda üht renni pidi, mis oli kitsas ja verega määrdunud.
Tollel mehel näisid olevat otsivad ajud ja oma tõekspidamised. Neid ta aga ei osanud enda teada hoida. Kord, joodud viinast lubatust rohkem julgust saanud, hakkas ta kiruma uue korra puudusi. Ja siis kutsuti Tartust julgeoleku mehed, kes ta ära viisid.
Enam toda meest ei nähtud ega olnud temast ka midagi kuulda. Igatahes esimestel meil pühitsetavatel oktoobripühadel teda enam pühitsejate hulgas polnud. Ikka enam veenduti, et suu on siiski vaid söömiseks.
(Järgneb.)

Jaan Muru

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)