Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Ei ole ränduri käes juhtida oma sammu, 3. osa

15.06.2010 | | Rubriik: Järjejutt

3. osa (Algus EK nr 25, 02.06. 2010.)

Lahkhelid köstriga
Aasta hakkas lähenema lõpule, kiriklik elu hakkas tagasi tõmbuma. Rääkisime köstriga mõnigi kord väljavaadetest koguduse elule. Tulevik näis süngena. Köster arvas, et tema peab endale teise töökoha otsima, sest kahanesid väljavaated palga saamiseks senises ulatuses. Otsustasime kokku kutsuda koguduse nõukogu koosoleku. Aga suur oli minu üllatus, kui köster sõna võttes nimetas lahkumise põhjuseks mitteläbisaamist õpetajaga.
Seni oli ta kogu aeg väljendanud tänulikkust, et mina olevat nõukogudes läbi viinud otsused, mille abil tema majale tehti täielik seesmine remont ja korrastati seda ka väljastpoolt, kui pärast endise kihelkonnakoolimaja lammutamist ja müümist köstri elumaja üks külg poolalasti jäi.
Kui meie omavahel enam-vähem kokku leppisime, et tema käib ka orelit mängimas kirikus, vähemalt suurtel pühadel, siis nüüd ei rääkinud ta sellest enam midagi. Ja see vahejuhtum tegi mulle haiget. Olin õpetajana juba algusest peale asunud seisukohale, et vahekord köstriga peab olema tingimata hea ja oma arvates püüdsin tema muresid võtta täie tõsiduse ja mõistmisega.
Aga elu läks edasi. Minul oli majapidamine. Sulase pidamist ei saanud jätkata sissetulekute vähesuse tõttu. Meile jäi vanem tüdruk Liine, meie raudvara minu Kurssi tulekust peale. Aga majapidamisele pandi peale igasugused normid. Ja talvel oli puudevedu. Üks noormees oli mulle abiks, ise käisin ühe hobusega puid vedamas ja pikemat aega, ja too noormees teise hobusega. Algas majapidamise vähendamine ühele kolmandikule.

Kas poodav peab nööri ostmiseks raha laenama?
Jõudis 1941. aasta kevad. Uudiseks meie oludes oli riigilaen. Seda püüti saada igalt inimeselt. Kirikupoe kaupmees oli hakanud riigilaenu korjajaks. Ta käis ka minu pool laenu nõudmas. Mina keeldusin seda andmast, sest mul ei olnud sissetulekut. Ütelgu kaupmees vallamajas oma isandatele, et mina pean riigi nõudmisel oma teenijale maksma vähemalt 150 rubla kuus palka. Mina olen selle aasta esimese kolme kuu eest saanud ainult 75 rubla palka koguduselt, millest peaksin siis riigilaenu andma? Ei saa…
Ja see vastus viidi vallamajja… Seal oli siis toimunud minu põhjalik siunamine ja tõrvamine, et mina saavat koguduse liikmetelt suuri sissetulekuid, aga riigilaenu ei anna. Mingu kaupmees uuesti minu juurde. Saatsin ta taas tühjalt tagasi. Vallamajas sajatatud mind jälle, eriti agar olnud tookordne vallasekretär. Ja siiski leidunud nende hulgas mees, Karl Saarse, kes oli ütelnud: «No mis te siis õieti tahate? Kas seda, et inimene, keda ametlikult risti lüüakse, peab poomise nööri ostmiseks raha laenama?» Sellele järgnenud vaikus.

Traav kiriklasse
Aga kord olin ma ka väljakutsuv. Ja see oli nii…
Olen mina vist küll viimane mohikaanlane Eesti kirikuõpetajate hulgas, kes omas tõlda ja sõitis sellega. See tõld oli pärit Peterburi õueringkondadest. Revolutsiooni ajal oli ta sattunud Mustveesse ja seal oli keegi venelane ta müünud mu kadunud äiale, kes tegutses seal lihunikuna-vorstitöösturina. Minu valdusesse sai ta kaasavara hulgas.
Tõld oli väärtuslikuma ehitusega kui ükski meie praegune sõiduauto. Rattad olid kummirehvidega, vedrud kõige sitkemast terasest, sees nahkpolster, aknad lihvitud peegliklaas, käepidemed ja tuhatoos elevandiliuust, kardinad akende ees heast siidist. Selliseid tõldu võib näha tänapäeval filmides, kus näidatakse omaaja aadlikke ja kuningakodade elu. Ja tõllale vastavalt oli meil ka kaks ühevärvilist ilusat suurt hobust ja rakmeteks inglisriistad.
Olgu öeldud, et kui ma läksin Kurssi õpetajaks, kinkis kogudus mulle hobuse, vankri, rakmed, karsi, teki ja isegi piitsa. Hobune toodi treppi täies rakmes ja öeldi, et see on tervituseks koguduse poolt. See oli suureks üllatuseks, aga ka rõõmuks inimesele, kes poisikese ja noorukina oli kiindunud hobustesse. Peale selle oli nüüd tee lahti kogudusse. Kui raudteejaama oli oma kakskümmend kilomeetrit ja linna nelikümmend kaks kilomeetrit, eks ole siis selge, kui väärtuslik oli see kink. Talve tulles kingiti ka regi ja nii olin ma varustatud liiklusvahenditega.
Kursi kogudusel on surnuaed ka Laevas. Seal pidas õpetaja igal aastal juulikuu viimasel pühapäeval jumalateenistuse. Kui õpetaja sõitis sinna jumalateenistust pidama, ütles nii mõnigi Laeva mees, et õpetaja sõidab sõnnikuveovankriga, ja seda peeti õpetajale väheks.
Kui esimest korda sõitsin Laeva surnuaiapühale oma tõllas, siis oli neid, kes juba suurelt kaugelt mütsi maha võtsid. Jah, mõni tahtis õpetajaks härrat, mõni omataolist. Kes jõuab olla kõigi meele pärast.

(Järgneb.)
Jaan Muru

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)