Esileht » Uudis » Uudised »

Eestlasena Kanadas

03.10.2012 | | Rubriik: Uudised

EELK Välis-Eesti piiskopkonna Kanada praostkonna praost, kirikuvalitsuse sekretär ja Toronto Peetri koguduse õpetaja Mart Salumäe kinnitas 26. septembril Eesti Kirikule antud intervjuus, et jutt võõrsil asuvate eesti koguduste väljasuremisest on tugevalt liialdatud.

Osaled soome-ugri vaimulike konverentsil EELK Välis-Eesti piiskopkonna ametliku delegaadina. Milliste ootustega kodumaale tulid?
Olen soome-ugri vaimulike konverentsil juba neljandat korda. Sel aastal on esimest korda Välis-Eesti esindajad Kanada ja Rootsi praostkonnast. Koos Tiit Pädamiga Stockholmist ja Külliki Pitsiga Montrealist on meid kokku kolm.
Tulin, et saada kokku ametikaaslastega, kuulata ettekandeid. Üks, mille ma soome keelest tõlkisin, kõneleb sõnumi edastamiseks vajalikust keeleoskusest. Ettekandja meenutab, et juba Paulus oli kreeklastele kreeklane ja juutidele juut.

Kas siin on mingi paralleelitõmbamise võimalus ka tööga väliseesti kogukonnas?
Kahtlemata. Mina ei tõmbaks piiri keeleoskusest lähtuvalt eestlaseks olemisele. Olen Kanadas kohtunud noorte eestlastega, kelle jaoks eesti identiteet on väga oluline, kuigi eesti keeles osatakse öelda vaid vanaema ja pannkook. Nad on väga huvitatud eesti juurtest. On suureks väljakutseks teha ka kirikutööd nii, et keegi keelebarjääri tõttu eemale ei jää.
Mul on just algamas leerikursus, loomulikult inglise keeles, kuhu on ennast registreerinud seitse 15–16aastast eestlast, kes ei valda enam eesti keelt.

Järelikult on Sinu töökeeleks lisaks emakeelele ka inglise keel?
Jah, ning inglise keelt tuleb aina juurde. Ma alguses mõtlesingi, et võtan tõsiselt inglise keele kursuse ette, aga aega pole lihtsalt kuskilt võtta. Töö käigus olen keelepraktikat saanud ja väga palju oma keeleoskust parandanud. Siiamaani on nad minust aru saanud. Olen tähele pannud, et vanemale põlvele isegi meeldib minu «Maarjamaa rõhuasetus».

Saan aru, et üks sõnum, millega Eestisse tulid on, et Välis-Eesti piiskopkond ootab Eestist töötegijaid?
Jah, kohapeal vaimulikku järelkasvu ei ole. Muidugi on selge, et ega iga kogudus jaksa endale vaimulikku palgata, vähemalt mitte 12 kuuks. Töö peaks olema kombineeritud. Näiteks oleks meil Hamiltoni väga vaja pastorit, kes võrdselt hästi valdaks eesti, läti ja inglise keelt. Sealne läti kogukond, mis on eesti omast suurem, otsib põhikohaga vaimulikku.

Palun tutvusta EELK Välis-Eesti piiskopkonda.
Aktiivseid kogudusi on meil praegu 41, liikmeid kokku hinnanguliselt 4100. Euroopa kolmest praostkonnast (Saksamaa 80 liikmega, Inglismaa 120 liikmega ja Rootsi 819 liikmega) on Rootsi nii liikmete kui koguduste arvu poolest elujõulisim. Elujõulisi kogudusi leidub ka Kanadas, Austraalias ja USAs. Suurim neist on hetkel Toronto Peetri, mis moodustab EELK Välis-Eesti piiskopkonna liikmeskonnast kuni 45%. Koguduste elujõulisus sõltub oluliselt piirkonnas elavate eestlaste hulgast ning eesti kogukonna aktiivsusest.
Pagulaste järeltulijad on segunenud kohaliku rahvaga ning peres on eesti keele oskajaid järjest vähem. Samas peetakse ülimalt oluliseks kiriku säilimist eestikeelsena. Jumalateenistuste peamiseks keeleks on eesti keel, aga ametitalituste puhul kasutatakse valdavalt asumaa kohalikku keelt.

Millisel määral osaleb kogudusetöös nn nooreestlasi, kes on võõrsile siirdunud juba vabast Eestist?
Natuke neid ikka on, aga enamasti ei ole nad igal pühapäeval kirikusse jõudjad. Uued tulijad pole väga haakunud vanema põlvkonna tegemistega. See on mõistetav. 1944. aastal Eestist pagenud ja 1949. aastal Kanadasse jõudnud eestlased otsisid võimalusi koosviibimisteks, et eesti keelt ja meelt hoida. Tänapäeval Eestist tulnud ei tunne seda vajadust, kuna Kodu-Eestiga suhtlemiseks on erinevaid võimalusi: skype, internet jne.

Äsja lõppenud jumalateenistuse (soome-ugri vaimulike konverentsi avajumalateenistus – toim.) jutluses manitses peapiiskop kirikulisi mitte kohanduma muutustega.
Küsimus on, mida nimetada mugandumiseks. Et kuskil maal elades räägitakse selle maa keelt ja omandatakse selle maa traditsioone, ei ole mugandumine, vaid kohandumine, ja näiteks eestlastele eemal Eestist on sellest oskusest pigem kasu olnud, k.a nende luterlase-identiteedile.
Mugandumine, millele peapiiskop viitas, ei ole igapäevaelu praktiliste küsimuste lahendamine, vaid seesugune mugandumine, mida näeme sekulariseerunud ühiskonnas, kus teadmatust usuasjades eksponeeritakse teadlikkusena.
Mugandumist positiivses võtmes näen tolerantsuses teiste religioonide esindajatega lävimises. Kui liigun vaimuliku tunnustega Toronto tänaval ja vastu tuleb kas juudi rabi, islami vaimulik või muslimi naine oma erilistes riietes, siis ei kergita me keegi kulmegi – mahume suurepäraselt oma erinevate identiteetidega samasse linnaruumi. Euroopas on veel harjumatu, et oikumeenia võiks toimida ka religioonideüleselt.

Palun kõnele oma missioonist võõrsil.
Väga palju on teha, et viljatera, mis mulda on pandud, head vilja kannaks. Alustasime Toronto Peetri kirikus kord kuus toimuvate perejumalateenistustega eesti ja inglise keeles. Peame oma liturgiaga jumalateenistuse traditsiooni kohaselt, aga teeme selle arusaadavaks ka neile, kes eesti keelt üldse ei oska või halvasti oskavad. Ennekõike on siht­rühmaks noored eestlased. Samuti loodame haarata mitte-eestlastest pereliikmeid.

Võrreldes Viljandi Pauluse ja Toronto Peetri koguduse õpetajaks olemist – kus on vaimuliku koormus suurem?
Seal saan ma esimest korda elus tegelda põhitööga. Ma ei pea muretsema, et kirik füüsiliselt püsti püsiks. Selle jaoks on  aktiivsetest inimestest juhatus. Koormust on aga küllaga. Kanada on Venemaa järel suuruselt teisel kohal, sellest tulenevalt on vahemaad erinevate koguduste ja kuulutuspunktide vahel Eesti mõistes pikad. 2011 jõulude ajal rehkendasin kokku, et mul kulus ametisõitudele 2000 kilomeetrit.
Liina Raudvassar

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)