Eesti neiu Ameerika lastelaagris rühmajuhiks

Olen õnnistatud. Alustan nende sõnadega, sest tean, et ilma Jumala õnnistuseta ei oleks ma iial kogenud midagi nii vahvat, nagu oli möödunud suvi. Kolm imelist kuud veetsin USAs Marylandi osariigis Mar-Lu-Ridge’i laagrikeskuses, aga mitte laagrilisena, vaid rühmajuhina.

Haapsalu Püha Johannese koguduse liige ja noortejuht Eleri Illik veetis terve suve Ameerikas, töötades rühmajuhina ELCA (Evangelical Lutheran Church in America) laagris Marylandis.

Maikuu lõpu paiku lahkusin kodumaalt Ameerikasse, et veeta seal suvi. Esimene peatuspaik oli Chicago. Seal olime suve esimesed ja viimased päevad koos teiste vabatahtlikega üle maailma. Kokku oli meid üle neljakümne ning pärast paaripäevast koolitust lendaski igaüks oma laagrikeskusesse. Mina sattusin Marylandi Mar-Lu-Ridge’i. Et Eestil on Marylandiga sõprussidemed, siis on nii mõnigi eestlane just seal olnud.
Esimesed nädalad möödusid aeglaselt, aga põnevalt, sest toimus rühmajuhtide koolitus, mis valmistas meid ette kaheksaks töönädalaks, mida kõik pikisilmi ootasid. Keskus, kus mina töötasin, oli vaimustav. See asus mäe otsas ja oli pindalalt üpris suur. Vaade oli imeline ja keskkond sõbralik ning meeldiv. Rühmajuhte ja töötajaid, kes seal suvi läbi töötasid, oli üle kolmekümne.
Muudame laste elu lõbusaks
Pärast koolitust algaski laagrisuvi. Süsteem oli lihtne: iga nädal erinev lasterühm koos kaasrühmajuhiga ning eesmärk muuta laagriliste nädal nii meeldivaks, kui sinu võimuses on. Põhiülesanne oli lastel silma peal hoida, mängida ja piiblitunde pidada. Magati väikestes majakestes koos oma rühmaga, vahel ka suures saalis ning isegi lageda taeva all, mis oli tore kogemus.
Tegemist oli kristliku laagriga, seepärast olid omal kohal ka palvused, piiblitunnid ja hommikumõtisklused. Igasse päeva kuulusid loomulikult ujumine basseinis ja lõkkeõhtud. Et rühmajuhte oli üpriski palju, siis tuli tihti olla abiks rohimisel, koristamas või köögis. Kuid ka see oli hea vaheldus pingelises töönädalas. Iga päev saime umbes kaks tundi puhkust ning nädalavahetused olid vabad.
Põnevad puhkehetked
Nädalavahetused olidki kõige põnevamad. Sageli külastasime kaastöötajate kodusid või sõitsime kuhugi ning vahel olime lihtsalt laagris. Jõudsin ära käia Baltimore’is. Isegi kaks korda. Et elasin põhimõtteliselt metsas, siis nn õiget Ameerikat ei saanudki näha. Võib-olla oligi see parem. Aga inimesed on siin küll väga sõbralikud ja lahked, kui võrrelda eestlastega, kes sageli on kinnised ja pahatihti ka kurjad. Näen seda ka endas, kuid Ameerikas oli lihtsalt kergem õnnelik olla, sest kõik teised mu ümber olid õnnelikud.
Sealne loodus on imeline. Kõige vahvam oli vaadata kilpkonni vabalt ringi jalutamas. Imeline, kas pole? Kolm kuud Mar-Lu-Ridge’is möödusid imekiirelt ning oli aeg tagasi Chicagosse minna. Seal sai näha kõiki teisi, kellega suve alguses tuttavaks sain, ning jutustada oma põnevatest kogemustest ja tegemistest. Ka linnaga saadi lähemalt tuttavaks, külastasime muuseume ja vaatamisväärsusi ning viimasel päeval ka Ameerika Evangeelse Luterliku Kiriku (ELCA) peakontorit.
Väga tore oli. Vahel oli küll raske ja lootusetu tunne, kuid see ununes kohe, kui nägid siirast naeratust laagrilise näol, ning siis mõistsid, miks sa oled just siin ja mitte kuskil mujal. Siinkohal tahangi tänada selle imelise suve eest Laste- ja Noorsootööühendust, kes mind sinna saatis, Ameerika luterlikku kirikut ja Mar-Lu-Ridge’i laagrikeskust, kes mind vastu võtsid. Suur tänu teile.
Eleri Illik