Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Eesti misjonisekretäre «küüditati» Siberisse, 2.

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt / Number:  /

(Esimene osa 21.09. Eesti Kirikus.)

Mošees on veel söökla, külalistemaja, kool. «Ise
õpetame endale kaadrit,» ütles meie saatja. Ka ütles ta, et NSVLi lagunedes
läks nende olukord palju halvemaks, sest kadus tsentraalne juhtimine ja igaüks
pidi vaatama, kuidas ise paremini hakkama saab. Aga nad saavad hakkama ja
kogudused kasvavad.

Veel on Omskis üks huvitava uksesildiga maja: kõikide
rahvaste palvemaja. Seal tegutsevad baptistid, aga nagu nimigi ütleb, on
oodatud kõik.

Eestlaste jälgedes

Vaimutoitu leidub Omskis väga erinevale maitsele, kui nii
võib öelda. Aga rääkides päris toidust või rahast, siis seda vist küll kõigile
ei jagu. Võrreldes eluga Eestis on seal kontrast rikaste ja vaeste vahel
tunduvalt suurem.

Liliann ütles, et teab mõnda inimest, kes otseselt raha
puudumise tõttu ei saa kirikusse tulla. Ja kuigi kesklinn oli väga ilus, lilled
ja 60-aastat-võidust plakatid kaunistuseks ning inimesed riides kui meilgi,
nägime inimesi prügikastides tuhnimas. Kapitalism on ka Siberisse jõudnud…

Meie reis ei piirdunud õnneks vaid suurlinna nägemisega,
vaid oli võimalus käia ka ühes mitmest külast, kus Ingeri kirik ja pastor Igor
Kreos jõudumööda teenimas käib. Küla nimi on Orlovka ja asub ta umbes 150 km
kaugusel Omskist. Sealkandis on olnud ka eestlasi ning mõni nende järeltulija
elab seal siiani. See on kant, kuhu omal ajal saadeti välja (ja ka mindi parema
maa otsingutel) nii eestlasi, lätlasi kui ka soomlasi. Külade nimedki on
vastavad: Starõi Revel, Staraja Riga, Novõi Revel ja Helsingi.

Huvitav oli käia eestlaste surnuaial, mis on küll kahjuks
võssa kasvanud, ning leida sealt viltuvajunud ristide vahelt hauaplaat Mahtra
sõja põhitegelase Hans Tertsiuse nimega, kes küüditati Siberisse ja elas seal
veel üle 40 aasta.

Õed ja vennad Kristuses

Tares, kus tavapäraselt teenistusi peetakse, saime tõeliselt
aru, et meil oli varem üks suur ja ääretu kodumaa: kelle vanaemal on samasugune
puhvetkapp, kellel kodus täpselt sellised taldrikud… Meid kostitati kõvasti:
enne teenistust kartulipuder ja pärast veel kõike muud.

Teenistus jättis sügava mulje. Seal ristiti lapsi ja üks
täiskasvanu, kõneldi palju patust ja meeleparandusest. Eriliselt hakkas kõrva
sõna «pead»: «Sa oled ristitud ja pead nüüd kirikus käima, nüüd pead sa Piiblit
lugema, nüüd pead patte andeks paluma…» Mõtlesin, et küll oleks vahel vaja, et
keegi mullegi nii ütleks.

Enne kui külast lahkuda jõudsime, kihutas kohale üks meie
reisikaaslase perekonnanimekaim, oli rõõmus kohtumine ja aadresside vahetamine,
sest arvatavasti ongi nad sugulased.

Õhtul kostitasid Liliann ja Hannu meid oma armsas kodus,
pidasime koos piiblitundi ja palvetasime ning järjest rohkem süvenes tunne, et
meie, kristlased, olemegi sugulased olenemata vahemaast, keelest või
nahavärvist.

Olime Taevaisale väga tänulikud võimaluse eest nii palju uut
näha, Liliannile aitäh organiseerimise eest. Järgmisel hommikul hakkasime mööda
BAMi sõitma Marimaa poole, külla Anu ja Juha Väliahole.

Saima Sellak-Martinson, Tallinna Kaarli koguduse
misjonisekretär