Eesti Iraagis ja Iraak Eestis

Laupäeva õhtul sai Iraagis surma esimene eesti sõjaväelane. Rahuvalvemissioon, mis praktikas on küll sõjategevus sissirühmade vaoshoiuks, on teravalt osutanud seda, et riigina ja rahvana osaleme sõjas rahuajal.
Viimaste kuude vältel ei arutlenud Eesti üldsus ja ajakirjandus enam nii intensiivselt kui esimese eestlaste missiooni Iraaki mineku aegu seeüle, kas eesti poiste lähetamine sinna oli õigustatud või mitte. Nüüd tõuseb arutelu kindlasti taas tulipunkti. Hoopis teises maailma piirkonnas asuva riigina tuleb Iraak meie kodutanumale ja seda valusalt.
Nooremseersant Andres Nuiamäe lähedased, aga ka teised eestimaalased küsivad kindlasti ohvri mõttekuse üle. Peaminister Juhan Parts vastas sellele küsimusele: Andres Nuiamäe elu ohverdusel oli mõte Eesti ja Iraagi jaoks.
Peaministri seisukohta võiks toetada meie omariikluse ja diplomaatia ajalugu, mis on meid sidunud vähemalt korra Iraagiga ka varem. 1925. aastal käis kindral Johan Laidoner Rahvasteliidu komisjoni esimehena Türgi ja Iraagi piiritüli vahendamas. Komisjoni soovitusel otsustati anda Mosuli linn ja piirkond Iraagile.
Mäletatavasti oli peaaegu aasta taguse aktiivse sõjategevuse ajal just Mosul üks neist strateegilistest objektidest, mida ajalehed iga päev rinde liikumist märkides kaardile panid. Nõnda on Eesti aidanud kujundada Iraagi territooriumi, millel eesti sõdurid ka täna võitlevad. Muide, Laidoner sai oma eduka diplomaatilise missiooni eest Inglise kuningalt aadlitiitli. Ka täna on Eesti saanud Iraagi sõja juhtriikidelt oma panuse eest kiita.
Hoopis teine tera on aga inimkaotused. Sõjas on need alati võimalikud, kui isegi mitte paratamatud. Lääne demokraatlike riikide ühiskondadest on ses suhtes kõige hellem just Ameerika oma, mis samas on suurim ühiskond n-ö vabas maailmas.
Eesti Televisioonis jooksis umbes pool aastat tagasi suurepärane dokumentaalseriaal «Teekond põrgusse», mis näitas päris autentselt, kuidas rullus lahti Vietnami sõja kangas. Pärast seda, kui ameeriklased olid ses sõjas kaotanud üle 50 000 noore ja elujõulise mehe, küsib ühiskond siiani igaühe puhul Ameerika arvukatest sõjalistest sekkumistest, mis on selle hind inimelude näol?
Pühapäeval tulnud Andres Nuiamäe hukkumise teatest edasi küsib seda palju intensiivsemalt ka Eesti ühiskond, sest tõenäoliselt ei jää sõjaline missioon Iraagis (ja ka Afganistanis) eestlaste jaoks viimaseks. Ja küsimus erinevate missioonide mõttekusest rahu tagamise ning vägivalla ohjeldamise vahendina jääb õhku.
Tauno Teder