Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskoppide läkitus ülestõusmispühadeks AD 2013

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Number:  /

Aga ingel pöördus naiste poole ja ütles: «Teie ärge kartke! Ma tean, et te otsite ristilöödud Jeesust. Teda ei ole siin, ta on üles äratatud, nõnda nagu ta ütles. Tulge, vaadake paika, kus ta magas!» Mt 28:5–6

Armsad vennad ja õed Kristuses, ärge kartke!
Pühakirja suurim rõõmusõnum meile on kuulutus Kristuse ülestõusmisest. Jeesus on surnuist üles äratatud ja me ei pea teda otsima surnute hulgast. Mure ja lein on lõppenud, uus elu ja uus hommik on koitnud jumalikus väes.
See ootamatu pööre oli Issanda ärakohutatud jüngritele justkui uus ehmatus. Inimesed, kes olid leinas juba hakanud harjuma teadmisega, et nende õpetaja ja prohvet on kurjategija kombel hukatud, kohkusid nüüd veelgi enam. Nad ei mõistnud tol silmapilgul, mida see kõik peab tähendama.
Alles samm-sammult jõudis jüngriteni Jeesuse ristil lausutud sõnade «See on lõpetatud!» lõplikult lunastav tähendus. Surm sai võidetud. See on meile kingitus Jumalalt, arm, mille osaliseks tema ise meid on teinud. Jeesuse õpilastest said Ülestõusnu tunnistajad, kelle ülesandeks oli seda imelist rõõmusõnumit kartmatult kuulutada. Naised, kes päevatõusu ajal hauale läksid, kiirustasid selle uudisega jüngrite juurde. Nemad, ehmunud ja segaduses naised, olid need, kellest sai alguse kuulutustöö. Toimunu täit suurust ehk veel mõistmata, ruttasid nad ometi edasi kandma elu sõnumit, millega Issanda ingel neid oli hingepõhjani puudutanud.
Uus elu saab alguse siis, kui Jumal meie peale vaatab, kui ta puudutab meid oma lunastava sõnumiga. Vahel tunneme uue elu puudutust kõige kaunimatel hetkedel, kui ühtäkki jõuame mõistmisele, et meile osaks saanud hea on suurem, kui oleme ära teeninud oma senise eluga. Uut elu leiame ka läbi raskete heitluste, kui ahastuses lausutud palvesõnades kogeme, et Jumala armus oleme ometi lunastuse pärijad. Temas on elu, mida isegi surm meilt röövida ei saa. Just niisugune ülestõusmise usk on meie rahvast kandnud läbi katsumuste, orjuse ja paguluse taas vabadusse. Ikka on leidunud neid, kelle südames on sündinud uut julgust ning väge ka seal, kus mingit lootust ei paistnud.
Oluline on, et oskame oma elus märgata ja kalliks pidada aegu, mil Jumal meid kõnetab. Suur taevane and on usaldada Jumalalt saadud rõõmusõnumit.
Kristuses meile antud usk ülestõusmisesse ja igavesse ellu pole kaotanud oma aktuaalsust ka tänases maailmas. Pigem võime lugematute näidete abil esile tuua inimeste tegelikku vajadust põliste väärtuste taasavastamise järele. Kindlast usust igavikku lähtuvat vastutustunnet eelmiste ja tulevaste põlvkondade ees vajab riik, et valitsejad ja rahvas suudaks üksteist usaldada kõige praktilisemates ühiskonna elukorralduslikes sammudes. Usust kantud uue elu loomise osaliseks olemise tunnetust vajavad vanemad, et olla oma lastele kasvamisel usaldusväärseks eeskujuks. Kasvamist usus Kristuses kingitud lunastusse vajab kirik, et suuta olla usaldusväärseks ja julgustavaks toeks igale otsijale hingele.
Usalduse loomise ja püsimise eelduseks ühiskonnas, inimsuhetes ja kirikus saab olla üksnes usk ülestõusnud Issandasse. Usaldus, et tema Vaimu puudutus äratab meis uut elu, vabastagu meid hirmu ja usaldamatuse ahelaist.

Seda vankumatut usku soovime ja palume teile Issanda Jeesuse Kristuse nimel.

Peapiiskop Andres Põder
Piiskop Andres Taul
Piiskop Einar Soone