Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi karjasekiri kogudustele palvepäevaks

Õiglus ülendab rahvast, aga patt on teotuseks rahvahõimudele. Õp 14:34

Armsad õed ja vennad! Pöördudes teie poole oma esimese karjasekirjaga, tahan kõigepealt väljendada tänu usalduse, eestpalvete ja toetuse eest minu ametisseasumisel peapiiskopina. Ainult üksteist toetades saame olla Kristuse tunnistajad meie rahva keskel, teenida Teda ja kaasinimesi.

Meie aeg on suurte muutuste ja ülesannete aeg. Meie riik on saanud õigusriigiks, meie elugi peaks olema õige elu. Tartu rahu ja iseseisvuspäeva vahel oleme kantud vabaduse ja edukuse ülevatest mõtetest. Samas oleme rahvana paljude pahede, hädade ja ohtudega maailma võrdlustabelite esiotsas. Väärtuste devalveerumisest on saanud sotsiaalne probleem. Õiglast riiki on palju raskem luua kui õigusriiki. Õiglus on palju enamat kui õigus, seaduslikkus või kord. Õiglus lähtub ühtaegu nii armastusest kui tõest, vaatab inimest Jumala pilguga. Õiglus paneb küsima, mida võlgneme Jumalale ja kaasinimestele. Õiglus tunnistab patusust, mis meid alandab. Õiglus teab, et ainult Jumal teeb õigeks ja ülendab. Õiglust leiame vaid meelt parandades.

«Palvepäev on käsk peatumiseks ja järelemõtlemiseks. Jumal käsib meid peatuda, et vaataksime, kuhu läheme ja kuidas talitame. Ta paneb meid küsima, kas sellel teel võime elu leida…?» – nii alustab oma karjasekirja peapiiskop seenior Jaan Kiivit pool sajandit tagasi – 1955. aastal. Ta viitab purustavatele tormidele, sõjavarjudele rahvaste üle, kasvavale moraalsele laostumisele, mis külvab häda ja kannatust – need sõnad kõlavad tänagi aktuaalsetena. Vanaaja rahvad nägid neis hoiatavaid märke ning kuulutasid välja suure püha palvepäevana. Palve- ja paastupäev kutsub meeleparandusele kogu rahvast.

Meie riiklike pühade ja tähtpäevade hulgas on küll rõõmupühi ja leinapäevi, kuid puudub päev, millal mõtleksime oma süüle ja patule. Kas pole meie kalender selleta kuidagi poolik? Kas ei jää siin peegeldamata meie elu oluline tahk? Palvepäeva jumalateenistuse algussalmid ütlevad: «Kuulutage suur püha maha, koguge kokku kõik maa vanemad ja kõik rahvas Jumala, oma Issanda kotta» (Tn 9:5).

Kirikul pole seda lihtne teha. Vastupidi, nädalasisese pühana kipub palvepäev jääma tahaplaanile, olema pigem ustavate usuinimeste kogunemishetkeks. Kuidas saaks see üleskutse innustavaks teistele? Peame seda kõigepealt ise oluliseks pidama, tunnistama, et ka meie pole olnud õiglased, et ka meie vajame puhastumist ja uuenemist. Palvepäeva teemale saame mõelda juba tuhkapäeval, samuti palvepäeva eelsel pühapäeval. Nende teemadega on seotud õieti kogu paastuaeg, mis juhib meid Suure Reede ja ülestõusmispüha sõnumi juurde: Jeesus Kristus on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patud.

Tehkem siis kristlastena palvepäevast endale ise aasta suur püha. Suhtugem sellesse nagu üldrahvalikku tähtpäeva. Seadkem Jumala käsud peeglina oma silmade ette. Palugem Jumala halastust ja armu ning Püha Vaimu väge, et suudaksime elada Talle meelepäraselt. Andku palvepäev meile ja meie rahvale innukust käia Kristuse järel. Tema pühitseb ja ülendab meid!

Seda soovib ja palub peapiiskop

Andres Põder