EELK vajab soolise võrdõiguslikkuse seadust

15.05.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Viimase aja üks meedias enam käsitlemist leidnud teemasid on naiste sooline diskrimineerimine Eesti ühiskonnas.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 ütleb, et «kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu». Lisaks sellele kehtib meil veel eraldi soolise võrdõiguslikkuse seadus.
Ometi näitavad nii sotsioloogilised uuringud kui ka meie igapäevane tegelikkus, et naiste sooline diskrimineerimine kui probleem eksisteerib reaalselt. Ja ühiskond üritab selle vastu ka kõigi võimalike vahenditega võidelda.
Naiste soolisest diskrimineerimisest
2006. a EELK vaimulike kon­verentsil Võrus teemal «Kutsutud ja seatud», kus käsitleti vaimuliku ametit, küsisin ma paneelintervjuus vastvalitud kirikuvalitsuse liikmetelt, kas nad on teadlikud naisvaimulike vastastest hoiakutest meie kirikus. Kõik intervjueeritavad kinnitasid, et nad ei ole probleemist teadlikud.
Käesoleval aastal toimunud vaimulike konverentsil toimus analoogne paneelintervjuu praostidega. Kui ma soovisin esitada neilegi küsimuse soolise diskrimineerimise kohta, keeldusid ürituse läbiviijad seda edastamast, põhjendades keeldumist väitega, et see tekitaks pingeid.
Probleem, mida ei eksisteeri, ei tekita ka pingeid ning oma käitumisega näitas vaimulike konverentsi juhatus, et tegelikult probleem eksisteerib, kuid sellest pole sünnis rääkida. Kuid just tänu taolisele mentaliteedile ja suhtumisele on diskrimineerimine nii meie ühiskonnas kui ka kirikus võimalik.
Saaremaa ajaleht Oma Saar (28.04.2008) avalikustas ühe konkreetse soolise diskrimineerimise juhtumi. Kuressaare gümnaasiumi kaplan ja Saarte praostkonna vikaardiakon Kat­rin Keso-Vares soovis õpetajaordinatsiooni ja palus Saarte praosti Veiko Vihurit, et see esitaks ta peapiiskopile õpetajaordinatsiooniks.
Ajalehe andmeil praost Vihuri ei nõustunud ja tõi põhjenduseks selle, et  praostkonnas pole vaja vikaarõpetajat, kui ka kandideerija soo. Katrin Keso-Vares esitas käesoleva aasta alguses õpetajaametisse pühitsemise soovi otse peapiiskop Andres Põderile.
EELKs on juba 1960ndatel aastatel otsustatud, et naisi võib kirikuõpetajaks ordineerida ning seni on seda ka tehtud. Antud juhtumi puhul on praosti käitumine juriidiliselt korrektne, kuid sisuliselt on minu meelest tegemist soolise diskrimineerimise, s.t vägivallaga.
Seadused ja eetilised põhimõtted
Vastavalt kehtivale kirikuseadusele esitab õpetajaameti kandidaate ordinatsiooniks praost, tema isikust ei tohi minna mööda ning praostil on õigus ka otsustada, kas ta üldse soovib luua oma praostkonnas vikaarõpetaja ametikohta. Ka on praostil õigus mitte nõustuda kirikuõpetaja kandideerimisega tema haldusalasse kuuluvas vakantseks kuulutatud koguduses.
Kui antud juhtumi puhul viidata konkreetselt soolise diskrimineerimise seadusele, siis ütleb see seadus sõnaselgelt järgmist: «Seaduse nõudeid ei kohaldata registrisse kantud usuühendustes usu tunnistamisele ja viljelemisele või vaimulikuna töötamisele» (§ 2.2.1).
Praost Vihurit ei saa süüdistada ei kirikuseaduste ega ka Eesti Vabariigi seaduste rikkumises, autoritaarsuses ega omavolis. Kuid lisaks kirjutatud seadustele eksisteerivad veel kirjutamata seadused ja eetilised põhimõtted.
Kui soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 2.2.2 ütleb, et «seaduse nõudeid ei kohaldata perekonna- või eraelu suhtes», siis ei tähenda see ju, et me peame lubatuks näiteks perevägivalda. Miks peaks see olema teisiti kirikus?
Naiste ordinatsiooni vaidlustavad ja seega naiste diskrimineerimist õigustavad vaimulikud, kes on koondunud Augsburgi Usutunnistuse Seltsi, põhjendavad oma seisukohti sellega, et Piibli järgi võib vaimulik olla vaid mees. Täpselt samal viisil on minevikus põhjendatud Piibliga ka orjapidamist ja mitmeid teisigi tänapäeva kristlaste meelest taunitavaid nähtusi. Mis sellest nüüd järeldub?
Kas seda, et Piibel on iganenud või et ta ei ole Jumala sõna? Ei sinnapoolegi. Küll on aga iganenud piiblitõlgendus, mis ignoreerib juba 18. sajandil aset leidnud teoloogilist paradigmamuutust, mille tulemusena on suurem osa Euroopa evangeelsete kirikute peavoolu teolooge juba pikemat aega tunnistanud, et Piiblil on olemas ka oma ajastust tingitud inimlik aspekt ja seepärast ei saa näiteks Piibli taustaks olevat mütoloogilist maailmapilti ega patriarhaalset ühiskonnakorraldust teha normatiivseks tänapäeva kristlastele.
Soolisel diskrimi­neeri­misel ei ole õigustust
Ristiusukäsitlust, mis seda nõuab, nimetatakse fundamentalismiks. Olen nõus sotsioloogide ja ühiskonnakriitikutega, kes leiavad, et religioosne fundamentalism on tänapäeva maailma üks suurimaid probleeme ning üks suurimaid ohte inimkonna rahule ja julgeolekule.
Kui lähtuda luterlikust arusaamast vaimuliku ameti kohta, mis näeb vaimulikku ametit eeskätt kui kutsumust kuulutada Jumala sõna ja jagada sakramente, ei oma mingit tähtsust, milline on sõna ja sakramentide vahendaja sugu.
Kui me usume, et Jumala ees on kõik inimesed võrdsed ja et Kristuses ei ole juuti ega kreeklast, orja ega vaba, meest ega naist (Gl 3:28), siis ei ole arusaama, mille kohaselt vaimulik võib olla vaid mees, võimalik mõista teisiti kui omaaegsest patriarhaalsest ühiskonnast tingitud eelarvamusena, mida võib analüüsida küll kultuurilooliselt, kuid millel ei ole midagi pistmist ei evangeeliumi ega vaimuliku ameti olemusega. Katsetel põhjendada soolist diskrimineerimist Piibliga või teoloogiaga ei ole seega mingit õigustust.
Mida siis teha, et diskrimineerimist takistada? Esmalt tuleb probleemi teadvustada ja julgeda sellest avalikult rääkida. Naiste ordinatsiooni vastustajate näol on meie kirikus tegemist küll vähemusega, kuid taoliste juhtumite vältimiseks on meie kirikul mu meelest vaid üks võimalus – kirikukogu peab vastu võtma soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja alustama aktiivset võitlust soolise diskrimineerimisega. Seaduse täitmise järele peaksid valvama praostid.
Kui meie kirik sellist seadust vastu võtta ei soovi, soodustab ta diskrimineerimist ning sellisel juhul ei ole tal minu arvates mitte mingit lootust olla tõsiseltvõetav tänapäeva Euroopa ühiskonnas, kus soolist võrdõiguslikkust peetakse endastmõistetavuseks. Ühtlasi oleks sellise seaduse vastuvõtmine kiriku moraalse ja vaimse tugevuse proovikivi.

Jaan Lahe,
Tallinna praostkonna vikaarõpetaja 

6 Kommentaari artiklile “EELK vajab soolise võrdõiguslikkuse seadust”

  1. Illimar Toomet ütleb:

    Jaan Lahe, kes seni on silma paistnud demütologiseerimise eestvõitlejana, on nüüd asunud täiel rinnal toetama naiste rõhumise müüti. Tasakaalu huvides tasuks kindlasti tutvuda Jyväskylä ülikooli doktorandi Henry Laasaneni loendiga meeste võrdõiguslikkusest, vt siit http://publishing.yudu.com/Freedom/Aclt8/Laasasenlista/

  2. Illimar Toomet ütleb:

    Kui link ei tööta, võib dokumendi leida guugeldades sõnadega “laasasen lista”

  3. kas või ütleb:

    tõuseb järjest rohkem esiplaanile. Kas järgida Jumala ilmutust või visata see täiega üle parda, aga midagi vahepealset on kas intrigaanlus või hullumeelsus.

  4. Enn Auksmann ütleb:

    Palun autoril täpsustada, kas EELK vajab ainult soolise võrdõiguslikkuse seadust, või on vaja EELKs kehtestada vastavad seadusaktid kõigi erinevuste aktsepteerimiseks?

    Pean silmas nt vaimuliku ameti avamist praktiseerivatele homoseksuaalidele, samuti samasooliste kooselu/abielu diskrimineerimise lõpetamist, arvestades senist suhtumist laulatusse ja lastekasvatamisse jne.

  5. kurat ütleb:

    sest mitte kedagi ei tohi diskrimineerida, eksju!

  6. Elmar ütleb:

    Milleks sulle veel vaimulikuamet? Su kätt on niigi igapäevases kirikutöös palju näha.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)