Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Diakoonilise identiteedi taastamine tänapäeva Eestis 2.

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt, Teoloogia / Number:  /

(Algus EK nr 15, 30.3.)

Pastor Elmar Salumaa kujutas seda nõnda: «Teatud määral muidugi tegi iga kogudus mõnesugust armastustööd oma piirides – jagades väikeseid toetusrahasid oma koguduse vaestele, külastades haigeid ja vanureid, pidades jumalateenistusi ja palvusi haiglates, vanadekodudes ja vanglates. Oli kogudusi, mis pidasid ülal oma iseseisvaid taolisi asutusi – eeskätt vanadekodusid.» (Salumaa: «Kirik kodanliku iseseisvuse lõppjärgul».)

Kiriku diakooniaalast tegevust püüti 1930ndate aastate lõpul koguda ühe katuse alla. Selle ülesande läbiviimiseks rajati EELK sotsiaaltöö toimkond. Toimkond viis läbi ringküsitluse, mille tulemused võeti toimkonna raportis kokku järgmiselt: «Mõnes kohas on väga palju ära tehtud, niihästi lahtise kui ka kinnise hoolekande alal, aga paljudes kogudustes on see töö õieti alles alustamata.»

Toimkonna töö jäi pooleli. Teise maailmasõja süttides jäi Eesti võõra võimu alla ja diakooniline tegevus ülalpool esitatud kujul lõppes. Lõppes ka Diakonissideasutuse tegevus, kuna uued võimukandjad võtsid asutuse vara enda kätte. Lõpetati ka kiriklike seltside tegevus ning kogudustele ei antud luba korraldada sotsiaalset tegevust.

Diakoonia muutis kuju ja elas kogudustes edasi vastastikuse hoolitsuse ja abi osutamise vormis. Kuulusin omal ajal ka ise oma koguduse vabatahtlike võrgustikku, kes käisid koguduste inimestel abiks ning oma oskuste või võimete puudumisel püüdsid leida abivajajatele abi mujalt. Seega ei olnud koguduste diakoonia ka nendel aastatel päris surnud.

Uus algus

Usuline elu vabanes 1980ndate aastate lõpul ja see andis uue võimaluse organiseerida ja arendada diakoonilist tegevust. Paljudes kogudustes tärkas huvi diakoonilise tegevuse vastu. Selles töös osales palju vabatahtlikke, sealhulgas ka neid, kellel polnud kirikuga varem sidet olnud.

Diakooniast huvitatute initsiatiivil rajati aastal 1989, niisiis 15 aastat tagasi, EELK hoolekandetöö algatustoimkond. Toimkonna algatusel selgitati välja diakooniatöö olukord kogudustes, loodi sidemeid vennaskirikute diakooniatöö tegijatega ja korraldati vabatahtlike koolitust. Toimkonna tööd jätkas Diakooniaühendus. Tervikkiriku tasandil koondus diakooniline töö lõpuks kolme eri üksuse kätte: Diakooniakeskus, Kriminaaltöö keskus ja Haiglahingehoiu keskus. Lisaks hakati diakooniatööd tegema mitmes koguduses.

Diakooniakeskuse ülesandeks oli koordineerida diakooniatööd üldkiriku tasandil ja pakkuda koolitust. Diakooniakeskus rajas ka mitu kohalikku diakooniajaama ja diakooniakooli. Hiljem rajati diakooniahaigla, mis praegu tegutseb iseseisva sihtasutusena. Selles Baltimaade esimeses diakooniahaiglas tegutseb ka Eesti esimene hospiits.

Kriminaaltöö keskus tegi algatavat tööd vanglahingehoiu, endiste vangide rehabiliteerimise, kuritöö ohvrite toetamise ja tänavalaste eest hoolitsemise alal. Haiglahingehoiu keskus omakorda avas uksi haiglates tehtavale hingehoiutööle. Ka mitmes koguduses tehti algatusi, millest osa on arenenud edasi kuni tänase päevani.

Hetkeolukorrast

Aastatuhande vahetumise järel olime jälle uues situatsioonis. Kiriku ja koguduste ressursid ei olnud piisavad, et kanda vastutust kogu tegevuse eest, mida eelmisel aastakümnel algatati. Praeguses kontekstis ma ei kavatse 1990. ega viimaste aastate arengujooni täpsemalt analüüsida. Selleks avaneb võimalus hiljem, siis kui oleme kogunud seda ajastut puudutavat teavet ja pilt muutub selgemaks.

Eesti luterlik kirik on olnud olemas iseseisva kirikuna aastast 1918. Sellest ajast oleme elanud üle 50 aasta ebatavalises olukorras, kus vaba areng ei olnud võimalik. Nüüdne vabaduse aeg on kestnud 16 aastat, juhul kui arvestame aega kiriku tegevuse vabanemisest 1980ndate aastate lõpul. Huvitav on võrrelda diakoonia hetkeolukorda sotsiaaltöö toimkonna selle aruandega, mille ta esitas 1930ndate aastate lõpul. Iseseisev Eesti kirik oli siis umbes 20aastane. Toimkonna raportis öeldakse: «EELK sotsiaaltöö on alles uudne. Kiriklikku sotsiaaltööd on küll alati tehtud, kuid ta on senini kandnud enam-vähem juhuslikku ja kohalikest oludest tingitud iseloomu, seni puudus ka kõigi kiriklike sotsiaaljõudude kokkuvõte ning samuti töö arendamise kava …»

See pilt sobib päris hästi ka tänasesse päeva. Meil ei ole terviklikku pilti diakooniaalasest tegevusest kirikus ja meil ei ole konsensusel põhinevat diakoonia arenguplaani. Samas on diakooniatöö koordineerimine ja võrgustik üldkiriklikul tasandil alles kujunemas. Selles suunas on astutud mõni samm. EELK diakonianõukogu on alustanud suvel oma tööd ja konsistooriumi diakooniasekretäri ametikoht on täidetud. Lahtiste küsimustega tegeletakse käesoleval aastal käivitunud diakoonia arendamisprojekti raames.

Mõningaid aspekte diakoonia perspektiividest

Käesoleval seminaril on olnud vaatluse all diakoonia piibellikud ja teoloogilised lähtekohad. Need on ka aluseks kiriku diakoonilisele enesemõistmisele. Neid võib pidada ühisteks kõikidele kristlikele kirikutele, ehkki rõhuasetused on erinevad nii konfessioonide vahel kui ka nende sees. Hoopis suuremad on erinevused selles, kuidas kirikud on oma diakoonilist kutsumust teostanud. Sellele asetab raamid kontekst: aeg ja koht.

Etekanne on peetud 21. septembril 2004 Usuteaduse Instituudis diakoonia teoloogia seminaril.

(Järgneb.)
Jaan Kiivit