Avalikkus iseendas

Me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees.
2 Kr 5:10
Kujutlen end mõnikord Kristuse kohtujärje ees seismas ja mõtlen: huvitav, millised varjatud patud küll mõne inimese puhul viimsel kohtupäeval avalikuks saavad? Nii põnev oleks teada tema salajasemaid mõtteid ja tegusid. Siis jälle ehmatan äratundmisest, et kas mul sellises olukorras, kus otsustamisel on igavik või mitte, on ikka mahti teiste vastu huvi tunda. Kas pole mul siis endaga piisavalt tegemist?
Ometi tundub, et sageli huvitab mind mõne teise inimese «avalikuks saamine» palju enam, kui iseenese paljastumine tõe palge ees. Aga sellisena me oma praeguses elus, jätkuvas armuajas, tihtipeale just toimime. Meid huvitab rohkem kellegi teise elu, ainult mitte enda oma. Eks ole oma elu üks paras sasipundar, mille harutamine näib üle jõu käivat.
Nõnda tegeleme aina teiste elude parandamisega ja koguni elamisega. Oleme otsekui isehakanud kohtunikud, kes hindavad puu väärtust tüve järgi, nägemata juuri ja toitaineid millest puu elab. Meie «õiglustunne», mida siin maailmas teiste peal teostada soovime, pole midagi muud kui vägivald loodu suhtes.
Kas saan tunda inimest enda kõrval tema heas ja halvas tervikuna? Kuidas karistada mõrtsukat, kelle enese vaim on mõrvatud? Või kuidas hinnata seda, kes tegudes on aus, vaimus aga varas. Ja ka siis, kui suudame hoiduda teiste paikapanemisest, ei pruugi me sellest puudusest vabad olla. Sageli oleme ise oma kohtumõistmise objektiks – pidev enesekriitika, rahulolematus enesega! Kas pole ka see Jumala rolli omastamine?
Jumala ees oleme juba praegu avalikud – oma heas ja veas. Armuaeg, praegune elu, on meile antud aeg enesest teadlikuks saada. Avalduda Tema tõe palge ees. See on teelolemine Kristusega. Tõde on ebamugav ja valuski, siiski ainsana edasiviiv ja kandev.
Elu Kristuses võimaldab meil vähendada oma piiratust ja poolikust, et saaks avalduda inimese jumalik olemus – olla armastaja ja selle kiirgaja maailmas. Nõnda kasvame Kristusesse ja Tema meisse.
Praegu näeme peeglist otsekui tuhmi kujutist, siis aga palgest palgesse.
Kalle Gaston