Kas peaksin leppima selle tõega, et: head teha tahan, kuid saavutan vaid halba, püüan parimat, kuid välja tuleb nagu ikka, on lihtne olla kuri, kuid headus vajab pingutust ... See on nii, kui püüan omast jõust ehitada uppumatut laeva, Münchhauseni kombel tõmmata end patsipidi mülkast, kuid Archimedeski vajaks maakera kergitamiseks toetuspunkti väljast. Kes päästab mind? Sest surma ihust ja lootusetust seisust? On hea tunda seda tõde, see viib edasi, ...
Äramurtud oks ei kanna vilja, elu temas on vaid hetkeks, siis ta närtsib ja kuivab ja kõlbab üksnes haoks. Vilja kanda saab vaid tüve küljes, ühenduses olles juure mahlaga –, siis armastan ma ja usun, loodan. Oh, kadunud pojad ja tütred, tulge koju, äralahutatud oksad aedniku juurde, tema lõikab, tema poogib tagasi. Ja annab elu.
Minu uks on kaua olnud kinni. Näe – rohigi on kasvanud ta paku ette ja kõdu haaranud ta lauad-plangud. Ta taha peitsin ma kõik aarded, talendid, annid, kingitused, mis toonud Sina mulle. Liiga väärtuslikud tundusid need, et heita kaaslaste ette, kes võib-olla ei oskagi neid hinnata. Ja viskavad siis mõttetuna minema. Kuid Sina, Issand, oled andnud nad selleks, et ma kasutaksin neid Sinu kiituseks ja auks, kaasinimeste hüvanguks. Murra lahti mu uks, löö puruks ...
Mis takistab mul näha püha linna torne? Ta kuldseid müüre, pärleist aluskive? Kas on see udu, loor või uduloor? Või hoopis vahesein, mis seatud lahutama mind ja teda? Et minuni vaid vaikselt kostab pühakute kutsuv koor ... Ma aiman, ma kombin, ma kujutlen – ei mitte rohkem. Kuid luba, Issand, Peetri, Jakobi ja Jaani kombel vaid silmapilgukski su sära näha. Siis uskuda on kergem.
Ema, vaata, see on armastuse nägu. Su Poja nägu, keda Petlemmas kandsid oma kätel, ja tundsid imestust Siimeoni sõnadest ning muret templis, kui ta istus õpetlaste keskel. Ema, vaata, see on armastuse nägu. Su Poja nägu, keda taas sa kannad oma kätel, kui võitlus on võidetud ja rahu loodud maa ning taeva vahel. Ema, vaata, see on armastuse nägu. Su Poja nägu, kes lepib, kes usub, kes loodab. Ja lõpuks talub kõike.
Muistsed meistrid Imhotep ja Hemienu tundsid saladust, kuidas rajada maailmaimesid. Otsisid kindla kalju, tahusid Tura lubjakivi ja Assuani graniiti, loodisid, joondasid, toetasid. Olen minagi ehitanud koos oma isaga – suvilat ja korterit ja päris oma kodu. Õppinud mõistma isa, kes on andnud mulle ellu kaasa arusaamise sellest, mis on tähtis. Kuid Isa on õpetanud: kõige olulisemat hoonet ei ehita sa aasta või ...
On filosoofid õpetanud antiikaja rahvast – maailm on vaid vari, teater universumi koopaseinal ... Ja Jeesus õpetas – sellesse kiinduda pole tema laste osa. Nii tunnistan ma koos Väiksega, patuste seast esimesega, Paulusega, mehega, kes ei pidanud end vääriliseks kandma kuningalt saadud nime: Ma unustan kõik, mis on taga – mineviku, patud, tühised lootused; ma sirutun eesoleva poole, valguse poole, tuleviku poole, igavese elu poole, ...
Kate on mu silmil, Issand, ma näen Sind, aga otsekui looritatult, ma kuulen Sind, aga otsekui kinnise ukse läbi, ja tunnen Su puudutust, Su värvi, Su lõhna valevas leivas ja punavas veinis. Kate on mu silmil, Issand. Läkita oma saadikuid minu juurde, et nad paneksid oma käed mu peale, lööksid lahti silmade soomused, painutaksid pehmeks südame kivised lauad. Kate on mu silmil, Issand, kuni Sina selle tõstad. Siis ma näen selgelt, enam mitte kui ...
Hb 10:35–39 Advendiaja 2. pühapäev sarnaneb väga kirikuaasta viimaste pühapäevadega – need kõik keskenduvad Kristuse taastulekule. Või pisut rahvapärasemalt väljendudes: keskenduvad maailmalõpule. Ja rõhutavad inimeste, eriti kristlaste kui Jumala poolt eriliselt valitud, õnnistatud ja juhitud inimeste valmisolekut. Nende erinevate pühapäevade pühakirjalugemised joonistavad meie silme ette erinevaid pilte, mida näib ühendavat ennekõike lämmatav vastutustunne. Ja hirm ...
Mille eest ma võiksin Sind tänada, Issand? Või peaksin? Või saaksin? Tundub, et elu kulgeb ühtlaselt ja hallilt. Päevast päeva ikka üks ja sama. Kuidagi ülespuhutud ja sisutühi tundub palve: Ma tänan Sind elu eest ja alanud päeva eest ... See on ju mu argipäev. Täidetud tuhandete pisiasjadega, mis ootavad tegemist. Aga siiski, Issand, just need tillukesed ja igapäevased asjad, lausa need, mis on ...
Mis on kõige olulisem, Issand? Kas see, kui kellegi nimi on raiutud marmortahvlile ja kellegi oma rändrahnude graniiti? Kas see, et kedagi peetakse meeles ja keegi kaob unustusse inimeste ilmas? Issand, kivid kuluvad ja rahva mälu tuhmub, jääd vaid Sina. Sinu meeles püsivad need, kes armastavad kogu oma hingest ja kogu südamest ja kogu meelest, kes ei arvesta, kas keegi on ta armastust väärt, ja jätavad pandiks, lunahinnaks lausa oma ...
Kurdi ja tummana kohtasin ma Sind, Issand, huulte liikumist nägin, sära teiste silmis, ent võimetu kuulma Su sõnu; tahtsin mõista, mida Sa räägid, tahtsin rääkida, rõõmustada teisi, kuid kõrv ei kuulnud sõna, keel ei kuulanud sõna. Ja mida oleksingi mõistnud öelda? Sa astusid mu juurde, märkasid mind keset üksluisust värvitu maailma varjus. Sa puudutasid mind, et ma mõistaksin – oled mind märganud, Sa vaatasid Isa poole – sealt on mu ...
Peata mind, Issand, kui oma uhkuses tahan joosta kaljudest üles, et tõestada enda üleolekut kõikidest teistest. Peata mind, Issand, kui tahan pöörata enesearmastuse kiirteele, et leida tunnustust mõistuseta massilt. Peata mind, Issand, kui tahan Sind pidada enda ees võlglaseks ja nõuda Sinult kiitust oma olematutele saavutustele. Luba anda mul teed, Issand, Sinu väele, mis tõstab lootusetu põrmust. Luba anda mul teed, Issand, Sinu armastusele, mis ei otsi teiste ...
Paldiski koguduse armulauakarikas ja pateen (fotol) on kodus tagasi. Pühapäeva, 2. juuni õhtul helistas Paldiski koguduse õpetajale Merle Prass-Siimule praost Jaan Tammsalu ja teatas talle omase muheda häälega: «Ma arvan, et tean, kus asub Paldiski kogudusele kuulunud armulauakarikas. Minu käes!» Et asi oleks kindel, saatis õpetaja praostile karika joonise ja järgmisel hommikul saabus meilile kinnitus: «JAH!» 3. juuni pärastlõunaks oli 1758. a pärineva karika ja pateeni ...
Lääne-Harju praostkonna koguduste vaimulikud ja esindajad kogunesid iga-aastasele sinodile Järvakandi «nukukirikus», praostkonna noorimas ja väikseimas pühakojas. Sinodi avapalvusel teenis kaasa koguduse naisansambel. Oma kõnes tuletas peapiiskop Andres Põder kõigile meelde, et usuelu on rännak, kindla linna otsimine, ja paigalseis sellel teel on patt. Palvuse ja kohvipausi järel alanud sinodikoosolekul andsid koguduste vaimulikud ja saadikud ülevaate praostkonna elust. ...