Kaugetel maadel on põnevad lõhnad, erksamad värvid ja teistmoodi teed. Rändajat veetleb kõik uus, mida kohtab. Mida ta otsib? On seiklused need. Nii nagu välgulöök vihmases öös kõik enda ümber lööb särama, hetkeks üks muster, nii tuttavlik see, koju viib väsinud rändaja. Küllap just siis, kui paar väikest kivi tolmusel teel on seikluseks saand, igatsust tunned ja rõõmuga taipad seda, mis väärtus on kodusel maal ...

On silmapiiri taha liig pikaks ajaks jäänud meremees ... Aeg ootajale olnud pikk ja mure hinges närib. Truu kaaslane ta kõrval hea sõber, kel küllalt aega nii rõõmude, kui valu jaoks, on kulda väärt. Koos oodates neil kergem seista ka siis, kui lootus hakkab kaduma. Ka siis, kui enam oodata ei ole kedagi. Sa hoia, Issand, kõiki neid, kes pikal teel, ja neid,  kes rannal oma kallist koju ootavad! Ja võta enda juurde need, kel tee ...

Iga päev sada mõtet on õhus, neid on kõikjal, kus oled või lähed. Armsa silmis, kes ootab sind kodus, võõra näos, keda korra vaid näed. Tõesti, piisab vaid pilgust, mõistmaks lausete tuuma. Sõnad kohal on enne, kui sa jõuad neid kuulda. See, mis silmade taga, jäägu ausaks ja puhtaks. Hinge aknaid võid peita, aga ennast ei suuda ...

Valgus täis soojust ja õnnetunnet, tahaks selle kinni püüda ja hoida nagu sülelast õrnalt enda ligi. Kaua-kaua ... Tunda rõõmu vaid sellest, et valgus on olemas ja mina saan seda näha. Tajuda isegi suletud silmadega. Koguda valgust ja loota, et seda jagub kõigiks pimedateks ja külmadeks õhtuteks. Olgu või mälestustes, olgu või unes ...

Mu habras hing, ta otsib kaitset maailmas, mis nii heitlik, suur. Su juurde, Issand, üsna vaikselt ma liigun, kuigi saamatult. Et tunneksin su vaimu taas ma, saaks kindlust sinu kohalolust – üks tunnusmärk mu teele saada! On küllalt käidud nina norus. Õrn valge tuvi märgiks mulle, ta tiivalöögist lummatud. Kui kiri see, mil tähed kuldsed, mis õnn, et kõikjal ulatud!

Lastekirjanikuna kuulsust kogunud Heljo Mänd (87) on kõrges eas teinud olulise pöörde ja kirjutab nüüd värsse Jumalale. Ta tunneb, et on loominguliselt kõrgvormis ja aina sügavamaks oma mõtetega läheb. Heljo Mänd räägib, et kui ta kümme aastat tagasi soovis pühendada ühe luulekogu Jumalale, siis see ei õnnestunud. Tulid mõned üksikud riimid, aga kogumikuks ei sobinud. Lubadus teha luulekogu oli antud küll vaid endale, kuid süda jäi kripeldama. Sel aastal hakkas midagi ...

Koltunud kõrred eputavad oma pitsiliste sallidega, mille pakane neile kudus. Päike puudutab neid riivamisi ja võpatab siis – jääkristallide sillerdus võtab ta hingetuks. Päev alles poole peal, kuid päikene seab end juba minekule. Punastab veel nagu kahetsedes ja kaob siis silmapiiri taha. Küllap ta kardab, et pakane ihaleb ta kuldseid kiiri. Pakane aga unistab ääretust valgest väljakust. Hoolega külmetab ta vett ja puistab lund õrna jääkihi peale, et ...

Jääkristallid helklevad karges õhus liigvara loojuva päikese kumas. Jäine õhk ei lase seda imet kauaks vaatama jääda, külm hakkab ... Ma olen unustanud Eestimaa talve tõelise jõu ning õue lipanud palja peaga kui rumal. Tõmban krae kõrgele üles ja põgenen tuppa sooja. Panen kaminasse paar halgu juurde ja olen õnnelik. Olen õnnelik, et mul on koht, kus ennast soojendada ja oodata kevade tulekut. Ma elan ja hingan, tunnen külma näpistust ja saan taas ...

Nii nagu väikesed lapsed, õrnad ja muretud, vajavad hoolt ja kaitset kõik ilma sündinud. Ristimisel on võim maha pesta me patud. Jumala lapsena võin öelda: «Uus elu mul on antud.» Issand, sinul on vägi hoida meid terve elu, tahame olla su ligi, jagada rõõmu ja valu. Oleme Jumala lapsed, õpime elama usus: «Issand meid alati kaitseb, kuulata teda me kohus.»

Igaüks vajab valgust, valgust, et sirguda ja kasvada, valgust, et teelt mitte eksida, valgust, et rõõmu saaks jagada. Igaüks otsib õiget ja oma, mõned näevad vaid kaugemat kuma, helki, mis möödujat narritab, virvatulena ilmub ja kaob siis taas. Mõned leiavad enese seest vaevu-vaevu hõõguvad söed, südilt lõkkele puhuvad need, pilgus neil sära ja hingel on soe. Taevane Isa, mind juhata, et leiaksin alati valguse teelt, su kirkusest et osa saaks ning varjud ...

Päästja on sündimas, rõõmusta! Unusta vaevade tee! Süda nüüd ava, pea uueks saab kõik sinu eluteel. Rõõmu ja rahu toob Jumala Poeg kõigil, kel temasse usku. Armastust mahub maailma veel … Võtkem see tänuga vastu!

Südame sisse poeb sala visalt üks ärevus suur, miski toob silmisse sära, tahtmatult naeratab suu. Käes uute alguste ootus – tunne, mis meeled kõik täidab. Kuigi sa vajaksid muutust paigal kui ahelais seisad. Süda arg, tee ennast vabaks! Miks klammerdud möödunu külge? Ees ootab valgus, mis tahab tuua sul armastust helget.

Virgudes varjame silmad ereda valguse eest, altkulmu piilume ilma, teadmata, mida toob päev. Müüride vahel veel varjud, katuseid kuldamas päike, valgusega pea harjud, näed uusi radu ja käike. Selgeid juhiseid teele leiad, pilgu kui tõstad. Ärata süda ja meeled, et seda vastu saaks võtta.

Võta mind endaga ühes, võta mu pattude tõttu, võta mu valud ja mured, võta mind enese rüppe. Võta mu rõõmud, mu laulud kingiks enesele. Armastuse kaudu lähemale sul tulen. Hoia mind enesega. Palun, ära mind põlga! Sinuga elada tahan, sinuga koos tahan surra... Daisy Lappard

Täis õnne, sära silmades, ma igast kevadest saan rõõmu, ja jaksu – jõudu elada. Su õitevahust, õunapuu, ma võiksin lausa joobuda. Näe, igas õies peidus on erk päiksekilluke! Üks lootuskiir on neis ja ootus suur... Et sügisel täis kuldseid vilju mahlakaid on võra sul ja oksad maani painduvad! Daisy Lappard