«Kas minusugused memmed on ikka kõige õigemad inimesed sellistes olukordades tegutsema?» mõtlesin endamisi, kui püssipauke kuuldes taas natuke närviliselt rakmete ja relva järele tormama pidin. Mõned sekundid siia ja mõned sinna ning juba leidsin end, üks põlv tolmus ning teine automaati hoidvat kätt toetamas, kindlaks määratud positsioonil vastast ootamas. «Kevadtormi» esimestel nädalatel meid pidevalt saatnud vihmajärgse sambla karge ning kontideni imbuv niiske puudutus ...
Inimene harjub kiiresti. Vähemalt eesti inimene, keda on läbi ajaloo erinevate intervallidega käest kätte solgutatud. Inimene harjub ka sellega kiiresti, et on iseenda peremees. See pole iseenesest paha, sest eneseteadlikkus ja enesekindlus on suures osas kindlasti edasiviiv jõud. Üks suur oht aga, mis selle enesekindluse taga varitseb, on valvsuse uinumine. Vahel tundub, et aeg-ajalt vajab inimene mingisugust jõulist selgeksraputamist, et väljuda oma mugavustsoonist ning ...
Äsja seljataha jäänud pühapäeva hommikul tervitas kirikusseminejaid jäätunud auto ning harjumatust kargusest tühjaks ehmunud linn. Päike sooritas alles oma esimesi ringutusi läbi tänavatel lasuva roosaka hämu, eikusagilt pudenes krae vahele imepeenikest hõbedat. Mõtlesin, et pole vist elus nii vara hommikul jumalateenistusele läinud. Eriti veel sellise külmaga. Ent samas: palju ma siis üldse õigeusu kirikus tegelikult käinud olen, pealegi tundub, et luterlased armastavad ...
Kõikidel tegevteenistujatel ning ajateenijatel on olemas personaalne metallist isikuplaat, millele on märgitud selle kandja isikukood, veregrupp, riigi tunnus ning usuline kuuluvus. Viimane muidugi juhul, kui see on olemas. Isikuplaati kantakse kaelas ja seda peale võimaliku vereülekande vajaduse tekkimise veel kahel peamisel eesmärgil: et tuvastada langenu isik ning saada aimu, millise usutunnistuse kohaselt teda matma peaks. Tundub ehk veidi grotesksena, et sellisest ...
Õunte, lehtede ja piparmünditee hõng ning ööliblika paksude tiibade vurin ritsikate kapelli saatel on minu jaoks alati olnud märk lähenevast kooliaja algusest. Kuigi kooliminekut selle klassikalisel kujul minu elus enam ammu ei eksisteeri, tuleb see vana liblikad-kõhus-tunne ikka sügise hakul meelde: segu ärevusest, rõõmust, ebakindlusest, vastutusest ja millestki, millele ei oskagi nimetust anda. Meenub, et vanade sõprade nägemise ootus lahustus kerge murega uute ...
Eestlaste usklikkus on teema, mis aeg-ajalt pinnale ujub ning paneb meid arutlema selle üle, kuidas usklikkust määratleda ning kui suur seos on sellel kristluse ja kirikliku kuuluvusega. Statistikat vaadates tundub olukord muidugi enamasti eriti lootusetu ning eestlaste religioosne leigus käib juba vaata et meie identiteediga kaasas. Nõndasamuti nagu hõredaks kulunud stampväljend, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Vahel hakkab tunduma, et erinevate kuivade ...
Ajaleht Eesti Kirik ajas mu hauda. Sõna otseses mõttes. Teoloogiatudengina otsisin võimalust end ise majandada õpingute ja kogudusepraktika kõrvalt. Selleks ei leidnud sobivat võimalust, sest öötöö pubis ettekandjana ka just ei vaimustanud. Võimalus saabus, kui tuli päästev kõne mentor Urmas Pettilt: «Meil oleks Eesti Kirikusse vaja ühte reporterit. Ma olen vaadanud, et sul sulg justkui jookseb, äkki proovid?» Muidugi proovin! Pidin tegema proovitöö. Samal ajal olid ...
Paar tundi enne maailmalõppu seisan ligi 750 isamaale truudust tõotanud sõduri ees ning püüan pakasest kangeks hangunud suud liigutades öelda nendele noortele meestele midagi aatelist ning püha. Mõtted ning emotsioonid on hardaks muutunud juba hümni ajal, mis madalhäälselt kõmisedes mööda külmunud riviplatsi laiali valgub. Päikest ei ole, aga taevas on endiselt omal kohal ja pilved – otsekui teadlikult lohakalt sügavsinisele lõuendile puistatud. Kõik on paigas, kõik toimib. ...
Olen oma elus andnud igasuguseid lubadusi. Kunagi tõotasin mitte iialgi teha endale Facebooki (FB) kontot. Inimloomus on aga kahetsusväärselt painduv ja nii vürtsitab minugi ilmalikku ning religioosset elu agar erinevate suhtluskeskkondade kasutamine. Tõsi küll, iga asi aegub ja minetab oma uudsuse – nõnda on ka kõikidest muudest interneti võlumaailma imedest ennast esikohale rebinud just nimelt FB. Kui palju kordi olen tõotanud, et kustutan selle õuduse oma elust. Olen ...
Lähenev lõikustänupüha seostub mul millegipärast meile kõigile nii tuttava ja aktuaalse arstide streigiga. Ega otsest seost justkui polegi, sest sõnad «lõikus» ja «tänu» loovad tahes-tahtmata mõtlemisainet mis tahes sündmuste või elualadega. Ühelt poolt kokkuvõtete tegemine tööküllaste kuude «saagi» kohta, teisalt hinnang sellele – ehk siis rahulolematus või tänu. Praegu käimasolev streik on tekitanud minus kahetisi tundeid. Õpetajad tegid kunagi juba n-ö otsa lahti ja ...
Möödumas on aasta minu asumisest uuele töökohale. Vahel meenutan seda aega, seda tunnete segadikku, milles omavahel põimusid hirmud, kahtlused, kahjutunne ja ootusärevus. Ent uus keskkond nõuab uut keskendumist ning tundesegadus asendus kähku rõõmsa tõdemusega, et vaimulikku tööd on võimalik teha nii mitmes erinevas variatsioonis, nii mitme erineva teenimise läbi. Ka pealtnäha täiesti igapäevaste tegevuste kaudu. Meenub üks tore kogemus päevast, mil Tarvastu kirikusse tuli ...
Küünlapäev ehk Issanda templissetoomise püha on rahvakalendri järgi üks tuntumatest talvepoolituspühadest. Sellel päeval pidi pool inimeste ja loomade talvevarust alles olema. Tavaks oli öelda, et küünlapäeval murtakse talve selgroog, talve süda lüüakse lõhki, kõrred hakkavad lund vihkama jne. Keedeti rituaalseid toite nagu tanguputru ja sealiha ning valmistati ...
Budism on u 5. sajandil enne meie aega Indias tekkinud usulis-filosoofiline õpetus, mis on aja jooksul sarnaselt ristiusu ja islamiga kujunenud üheks maailmausundiks. Suurim erinevus seisneb ilmselt selles, et budismis ei austata ainujumalat, vaid inimese täiustumise teed, mille eesmärk on vabaneda kannatustest. Rajajaks on valgustunu Õpetuse rajajaks oli Buddha (Siddhartha Gautama), kelle arvatav sünnikoht asub Nepaalis. Ta sündis ...
Ma kõnnin ning mu jälgedesse voolab naerev vesi. Õhtu silmis nõtkelt tantsib loojang nagu leek. Sulen silmad tajumaks – mind hüüad tasakesi. Läbi ööde märkamatult sillutad mu teed. Ma tänan, Isa, Sind, et kannad kätel mind kannatlikult kõlekülmas tuules. Veel hoia minus elavana läte, kus sillerdab Su hingus nagu luule. Aamen! Anna-Liisa Vaher
Nädalavahetusel hõljus Võru praostkonna kohal juubelimeeleolu ja põhjendatult, sest rukkimaarjapäeval möödus Rõuge Maarja kiriku pühitsemisest 275. aastat.Nädalavahetusel hõljus Võru praostkonna kohal juubelimeeleolu ja põhjendatult, sest rukkimaarjapäeval möödus Rõuge Maarja kiriku pühitsemisest 275. aastat. Rõuge kiriku siluetti võib hingematvalt ...