Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Aruandmise aeg

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number:  /

Kuigi irvhambad väidavad, et maailmas on kolme liiki valesid – suured valed, väikesed valed ja statistika –, tehakse alati ja kõikjal uue aasta alguses kokkuvõtteid möödunust.
Esile tuuakse edusammud ja saavutused ning fikseeritakse ära puudused koos vajakajäämistega. Nii on ka kirikus ja kogudustes, kus praegu ongi käes aruandmise kõrgaeg. Statistilised andmed koguduste elust pidid juba mõni päev tagasi esitatud olema, sõnalised aruanded ootavad kohe-kohe oma järge.
Ma usun, et paljud vaimulikud hindavad vargsi oma tegevust, selle plusse ja miinuseid just ametivendade ja -õdede esitatud aruannete valguses. On ju hea näha ja endale tunnustavalt õlale patsutada, kui mul on olnud usinamad liikmesannetajad ja suuremad laekumised, rohkem talitusi ja enam lapsi pühapäevakoolis kui teistel sama suurusjärguga kogudustel.
Iseenesest pole selles midagi halba, sest heas mõttes kadedus ja positiivne konkurents on ikka innustanud ja elu edasi viinud. Ma loodan, et kirikuski.
Samas ei peaks me kvantitatiivseid näitajaid ka üle tähtsustama. Olukorras, kus inimeste arv kogukonnas väheneb, ei ole vist mõistlik eeldada seal nii kiriklike talituste kui ka liikmesannetajate arvu pidevat tõusu. Kuigi statistiliselt oleme Euroopa kõige usuleigemaid riike, pole meil õnneks märgata massilist kirikust lahkumist, nagu see toimus Soomes.
Liikmeannetuse iga-aastane korrakohane tasumine on pigem distsipliini kui inimeste usu küsimus. Ammugi mitte alus adekvaatse hinnangu andmiseks ühe või teise vaimuliku võimekusele.
Õnneks on sellest aru saanud ka EELK toetusfond, kes juba viiendat aastat on organiseerinud aasta vaimulike valimisi. Kui siiani oli tubli ja teistele eeskujuks oleva pastori hindamise üheks kriteeriumiks tema teenitava koguduse liikmesannetajate arvu kasv kolmel järjestikusel aastal, pidid kahjuks paljud väärikad kandidaadid sellest kõrvale jääma.
Nüüdseks on see nõue tühistatud ning käesoleva lehe ilmumise ajaks on juba teada ka tänavusel vaimulike konverentsil valitud aasta vaimulikud. Õnnitleme selle väärika tiitli saajaid ja tunnustame loomulikult ka neid, keda nende praostkonnad küll kandidaadiks esitasid, kuid kes seekordses väga tugevas konkurentsis ei pääsenud esimeste hulka.
Paljud kogudused tegelevad praegu oma arengukavade koostamisega. Ka siin on olnud skeptikuid, kes peavad seda ainult mõttetuks tühikargamiseks.
Ometi on Jumala sõna, mis on vahedam kui kaheteraline mõõk, usaldatud meie kätte. Meil ei ole õigust jätta seda roostetama, kuid ei tohi kasutada ka huupi. Nagu arst peab enne ravima asumist oma patsienti tundma, nii peame ka meie kirikuna veenduma, mida ühiskond meilt ootab, ja teadma, mida meil on neile pakkuda.
Esimesed apostlid läksid Jeesuse misjonikäsku ellu viies välja Jumala Vaimust ajendatuna, kuid neil oli selge visioon ja kujutlus oma ülesannetest. Tunamullu aasta vaimuliku tiitli preemiaraha eest abikaasaga Türgis käies jäid mulle eredamad muljed Efesose varemete külastamisest. Selle üllatavalt hästi säilinud teatris mõtlesin meelepahale, mida Pauluse kuulutus oli tekitanud tolle linna hõbeseppades, ja nende apostlite vastu suunatud mässu toetavale rahvamassile, kes skandeeris: «Suur on efeslaste Artemis.»
Ometi ei läinud tema kuulutus tühja. Kunagise seitsme maailmaime hulka kuulunud Artemise templist on tänaseks püsti vaid üks armetu sammas, sõnum Kristusest on aga võidukalt levinud kogu maailmas.
Me teame, et viimselt tegutseb kirik siin maailmas vaid Jumala armust. Selle suurust ei saa ühegi inimliku vahendiga mõõta ega kaaluda. Me tohime vaid imestada, et siitsaadik on meid Tema armus hoitud, ja tänada, et Issanda heldus ja halastus pole lõppenud.
Temale aruandmise aeg veel kestab.

Mihkel Kukk
,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees