Esileht » Arvamused » Arvamus »

Arne Hiob: Püha öö jumalik müsteerium

22.12.2009 | | Rubriik: Arvamus, Kultuurielu

Ingel Gabriel kuulutas Maarjale Püha Vaimu läbi rasestumist: «Sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu» (Lk 1:37). Foto: Repro. Hugo van der Goes, 15. saj.Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel (Js 7:14).

Jõulude aegu laulame taas kuulsat jõululaulu «Püha öö». Jõuluöö on püha öö, sest sellel ööl sündis maailma inimene, kelle erilisust ja pühadust tunnistasid hiljem Ta jüngrid: «Me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha» (Jh 6:69).
Kuid Jeesuse sünd oli eriline sellegi poolest, et toimus teisiti kui tavalised sündimised. Selle ebatavalisust kuulutati ette juba Vanas Testamendis: «Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel!»
Miks Immaanuel ja mitte otsesõnu Jeesus? Tõlkes tähendab Immaanuel «Jumal meiega» – nii selgitatakse seda vihjet Uues Testamendis (Mt 1:23). Sellega osutatakse erakordsele jumalalähedusele, mis avaneb inimkonnale Jeesuse kaudu. Välja ei öelda Jeesuse nime jumalailmutuse eripära tõttu: Jumal jääb ka ilmudes varjatuks – Ta varjub salapärase loori taha, lastes meile osaks saada ainult vihjeid.
Miks? Sest Ta ootab meilt usku: ainult see, kes usaldab ja usub, saab mõista Tema vihjeid – ja Tema teid, mis on kõrgemad kui meie teed (Js 55:9). Ainult usu ja usalduse kaudu me muutume. Ja ainult seda, kes on valmis muutuma, saab Jumal aidata.
Meie maisel ja ilmalikul ajastul on üritatud muidugi ka vanu prohvetikuulutusi ümber seletada maiseks ja ilmalikuks. Sõna «neitsi» olevat valesti tõlgitud Vana Testamendi sõnast alma, mis heebrea keeles tähendab lihtsalt «noort naist».
Tegelikult kuulutavat see prohvetitekst hoopis kellegi noore naisterahva rasedaksjäämist ja poja ilmale toomist – nii selgitasid seda kohta kunagi juudid ja nii on selgitatud seda meie modernsel ajastul.
Autoriteetsete spetsialistide kaudu on see tõlgendus leidnud tunnustust koguni sedavõrd, et on nõudmas endale arvamusmonopoli. Tunduks ka loomulikum, et lihtsalt keegi noor naine sünnitab (naised ju ikka sünnitavad lapsi).

Tuleb meelde üks kunagine kohtumine kristlike juutidega Jeruusalemma piibliseltsis. Neil on olnud küllalt vaidlemist ortodokssete juutidega Vana Testamendi õige tõlgendamise üle.
Et üks kõneleja viitas nimetatud kirjakohale, siis kasutasin juhust ja küsisin, kuidas nad juutidele seda «neitsit» seal seletavad.
Tema vastus oli lihtne ning veenev. «Alma» tähendab tõepoolest noort naist, mitte neitsit – kuid sellega on mõeldud noort naist, kes ei ole veel abiellunud. Muidugi jäävad naised vahel ka enne abielu rasedaks kellestki tundmatust isast – selle üle pahandati juba Vanas Testamendis ja sama süüdistus esitati hiljem Jeesuse emale.
Ent see ei oleks tunnustäht Jumala käes, kes keelab abielueelsed intiimsuhted, ütles too mees. Ja pealegi: mis tunnustäht oleks see, et keegi naine sünnitab? Naised ju ikka sünnitavad. Kui Piiblis räägitakse tunnustähtedest, siis on need võimsad ja imelised teod – või imelised salapärased vihjed.
Just selline oli ka Jesaja ettekuulutus: «Sellepärast annab Issand ise teile tunnustähe: ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale» (Js 7:14).

Kas neitsistsünd on võimalik? Nii küsiti juba Jeesuse aegu. Ehkki antiikrahvail oli pärimusi paljude suurmeeste imelisest sünnist, peeti neitsistsündi (kui seda ikkagi otsesõnu mõelda) juba tookord võimatuks.
Just selliseid kahtlusi pidi hajutama ingel Gabrieli märkus Maarjale, kui ta kuulutas talle Püha Vaimu läbi rasestumist: «Sest Jumala käes ei ole ükski asi võimatu» (Lk 1:37).
Milleks oli neitsistsünd vajalik? Üldiselt on vastatud sellele nii, et see oli ainus tee, murdmaks pärispatu võim. Piibli alusel kujundas kirikuisa Augustinus õpetuse nn pärispatust ehk edasipärandatavast patust – rikkest, millest pole inimkonnal omal jõul pääsu, sest keegi ei saa välja astuda pärilikkuse liinist.

Hiljem on püütud seda seletada ka sotsiaalse pärilikkusega: inimkond pärandab edasi rikutud ühiskondlikke suhteid. Hilisemad korduvad katsed murda inimese negatiivseid omadusi kasvatuse kaudu on aga aina nurjunud, sest geenide kaudu kaasa antu on üsna vääramatu.
Kristlik usk on usk lausa võimatusse – sellesse, et inimene on siiski muudetav impulsi kaudu, mis saab alguse Jeesusest Kristusest. «Kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast» (Jh 1:12j).
Usu kaudu adopteeritakse meid Jumala lasteks – selleks, kes Jeesus oli juba sünni poolest. Usust algab ka muutumine, mis hõlmab meie vaimu, hinge ja ihu. Hoolimata kogemusest, et halba pole suudetud ületada, elame ikkagi lootuses, et ükskord see toimub ning inglite poolt jõuluööl kuulutatud rahuriik saab viimaks teoks (Lk 2:14).

Kuidas neitsistsündi ka võtaksime – Jeesuse sünnilugu tahab osutada millelegi lootusrikkale, mis avatakse meile jumalikust teispoolsusest ja millest ainult pisut on nähtav, suurem osa aga nähtamatu.
Mulle isiklikult on meeldinud, kuidas David E. Roberts on kirjeldanud oma jõulujutluses kedagi professorit, «et kui ta oli laps, ta teadis nii vähe, et ta uskus jõulujutustust nõnda nagu seda jutustab püha Luukas.
Siis tuli aeg, mil ta teadis nõnda palju – pärast filosoofia ja võrdleva usundiloo õppimist –, et ta ei suutnud uskuda selle loo imelist tagapõhja. Kuid nüüd teab ta jälle nii vähe, et ta usub seda lugu nõnda nagu seda jutustab püha Luukas.
Mida ta mõtleb sellega? Ma arvan, ta mõtles, et kui kristliku usk on üldse saavutatav, siis on see saavutatav ime kaudu. Kui me tavalisel kombel mõtleme selle üle järele, siis me jõuame järeldusele, et Jõulud kuidagi ei saanud juhtuda.» (Eesti Evangeelne Luterlik Kirik 1984, lk 56)

Püha jõuluöö on imeline öö – või ka «Püha öö», nagu on pealkirjaks Franz Xaver Gruberi kuulsal jõululaulul, mis kõlas esmakordselt 1818. a ühes Austria maakirikus. Seda püha sündi pühitseme ka tänavustel jõuludel.
Olgu meil siis usku ära tunda, et kogu jõululoo taga, mis algab Jesaja kuulutusest ning lõpeb Jeesuse sünniga, on jumalik müsteerium, mida vahest ainult pisut taibata suudame, mis aga – kui me usume – on võimeline muutma meie elu.

Arne Hiob

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)