Armust kantud

Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus, millest tunnistavad Moosese seadus ja Prohvetid, see Jumala õigus, mis tuleb Jeesusesse Kristusesse uskumise kaudu kõigile, kes usuvad. Siin ei ole erinevust, sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud tema veres lepitusohvriks usu kaudu, et näidata üles oma õigust sellega, et ta kustutas varem tehtud patud oma jumalikus sallivuses, et näidata üles oma õigust praegusel ajal, et tema ise on õige ja teeb õigeks igaühe, kes usub Jeesusesse. Kus on nüüd kiitlemine? See on välistatud. Millise seaduse läbi? Kas tegude seaduse läbi? Ei, vaid usu seaduse läbi! Me ju arvame, et inimene mõistetakse õigeks usu läbi, Seaduse tegudest sõltumata.
Rm 3:21-28

31. oktoobril aastal 1517 olla Martin Luther naelutanud Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 teesi. Luther kutsus üles diskuteerima indulgentside ehk patukaristuskustutuskirjade õigsuse üle. Seda on peetud reformatsiooni alguseks, kuigi põhjused selleks olid juba varem tärganud ja ajasid oma juuri nüüd üha sügavamale. Tulemuseks oli, et tekkis rida uusi kirikuid roomakatoliku kiriku kõrvale, erinedes rohkem või vähem oma õpetuse poolest.
Nad tuginesid Jumala Sõnale ja reformatsiooni käigus esile kerkinud olulistele juhtfiguuridele. Uute kirikute õpetus ei olnud ühtne, vaid seal esines olulisi erinevusi. Tänapäeval üritavad erinevad kirikud taas oma voolusängi ühte suunata, kaotada pingeid üksteise vahelt ja ühiselt siin maailmas kuulutada Kristust. Sest kõik kirikud on ju alguse saanud ühest allikast – Kristusest – ja kannavad ühte ja sama elavat vett.
Reformatsiooniaja üks keskseid punkte oli õpetus õigeksmõistmisest. Reformaatorid ja roomakatoliku kirik said sellest erinevalt aru ja see viis üksteise hukkamõistmiseni. Aastal 1997, 480 aastat pärast teeside naelutamist kirjutasid mõlemad pooled alla ühisavaldusele õigeksmõistuõpetusest. Selle dokumendi 15. punktis öeldakse: «Usus oleme üheskoos veendunud, et õigeksmõistmine on kolmainsa Jumala tegu. Isa on läkitanud maailma oma Poja patuseid päästma. Õigeksmõistmise aluseks ja eelduseks on Kristuse inkarnatsioon, surm ja ülestõusmine. Õigeksmõist tähendab seda, et Kristus ise on meie õigus, millest me osa saame Isa tahte järgi Pühas Vaimus. Me tunnistame koos: üksnes armust, usu läbi Kristuse päästeteosse ja mitte meiepoolsete teenete tõttu, oleme vastu võetud Jumala poolt ja vastu võtnud Püha Vaimu, kes uuendab meie südamed ning varustab ja kutsub meid headele tegudele.»
Seda sama on rõhutanud apostel Paulus ja «üksnes armust» oli Martin Lutheri sisemiste heitluste tulemus. Ükski inimese tegu või kuuluvus kuhugi ei tee inimest õigeks, vaid üksnes Jumala arm teeb inimese õigeks Jeesuse Kristuse läbi ja siin kohtub inimene Jumalaga. Selleks tuleb uskuda Kristusesse ja võidelda üha, nagu Luther ütleb, kuradi ja iseenda vastu.
Usupuhastuspüha pidamine ei ole üksnes kaugete aegade meenutus. Igal ajastul on omal moel usku puhastatud. Isegi Jeesus puhastas tolleaegset judaismi, tuues sealt esile kõige olulisema. Esimesed apostlid pidi seletama, mis on usu seisukohalt õige ja millest peab loobuma. Esimesed sajandid kiriku ajaloos on pidev võitlus hereesiate vastu. Samuti peab tänapäeva kirik usku puhastama, sest igasugune üleliigne ja kasutu kipub alati kirikut koormama ja segab seda, milleks kirik on – Sõna ja armu kuulutamist ning sakramentide jagamist.
Usupuhastuspüha kutsub meid üha taas vaatama, kas seisame Kristuse, selle ainukese kindla aluse peal. Kui ei, siis tuleb luud kätte võtta ja oma ukseesine puhtaks pühkida. Kristlaseks olemisega käib alati kaasas iseenda elu vaatlus Jumala Sõna paistel. Kui seal on midagi, mis heidab varju Kristusele, mõni kurjast mõeldud mõte, halvasti öeldud sõna või tegu, mis pole tehtud armastuses, siis saab alati andeksandmist paluda. Nii saab oma usku puhastada.
Kirikus ei mõtle me vaid iseendile, vaid üritame aidata teistel leida teed Kristuseni. Kirikuna üritame mõjuda puhastavalt ka ühiskonnale, osutada paisetele ja ravida neid, kuigi kiriku hääl võib olla kurtidele kõrvadele. On oht tekkida tundel, et oleme oma võitluses üksi. Just nagu Manfred Gregori raamatus «Sild» on seda noored gümnaasiumipoisid, kes II maailmasõja lõpupäevil mobiliseeritakse ning määratakse kellegi kindrali poolt ühes väikelinnas silda valvama.
Tsiteerin veidi seda raamatut: «Ta mõtles seitsme poisi peale ja hetkeks oli tal ebameeldiv tunne, siis aga hakkas klaasipuhastaja kindrali ajus jälle tööle. «Seitse meest. Pole viga, päris kena. Noored poisid, peaaegu lapsed alles. Arvatavasti läheb neil sillal räbalasti. … Nad võtavad enda peale Ameerika eelvägede esimese löögi, see aga tähendab» – kindral vaatas kella ja arvestas – «see tähendab võita vähemalt kaks tundi.»
All orus olid väeosad, seitse tuhat meest. Nad taanduvad ida pool mägedes asuvaile positsioonidele. Nende teel pole ühtki vastast. Paarist tunnist piisab. … Veel kord mõtles ta seitsme poisi peale. Ja jälle hakkas klaasipuhastaja kindrali ajus tööle.»
Need seitse poissi muidugi ei teadnud, et nad peavad silda kaitsma vaid paar tundi. Nad pidasid kauem vastu ja ei lasknud silda hõivata ega purustada. Paraku oli kindral nad ammu unustanud. Nii need ammu unustatud poisid võitlesidki seal ammu unustatud sillal oma ammu unustatud võitlust. Päris raamatu lõpus kõlavad ainsa ellujäänud poisi sõnad: «On viimane aeg koju minna!»
Et sellist olukorda ei tekiks, tuleb üksteisele toeks olla ja mitte kunagi unustada, et Issand ise on vägevaim ja kindlaim tugi. Tema arm kannab meid.
Aamen.
Argo Olesk,
Emmaste koguduse õpetaja