Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Armeenia on riik, mis taastab kirikuid ja kloostreid

02.11.2010 | | Rubriik: Kirikuelu, Uudised

Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute vaimulikud Etšhmiadzini kloostris koos vastuvõtjatega, Armeenia kiriku preestritega. Patrik GöranssonEesti Kirikute Nõukogu (EKN) delegatsioon külastas Armeenia kirikut.
Kohe pärast Eesti taasiseseisvumist moodustati Tallinnas Armeenia Apostliku Kiriku Eesti Püha Gregoriuse kogudus, mis kuulub ka Eesti Kirikute Nõukogu koosseisu. Sidemed Armeenia kirikuga kasvasid, nii et 1987. a võttis peapiiskop Kuno Pajula ametisse pühitsemisest osa Armeenia kiriku esindaja.
1970ndatel viibisid Armeenias EELK vaimulikud Einar Laigna, kes elas koguni lühikest aega Gegharti kloostris, Andres Põder, Vello Salum, Villu Jürjo ja Peeter Kaldur, kes viibisid Etšhmiadzinis.
EKN otsustas, et suhteid Armeeniaga tuleb hakata üles soojendama, ja saatis sinna oma delegatsiooni, mille koosseisu kuulusid Narva piiskop Lazar (Aleksandr Gurkin) ja Dimitri Hüvarinen Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikust, Tauno Teder EKN tegevsekretärina, Patrik Göransson ja Peeter Kaldur EELKst ning Artur Põld Eesti Metodisti Kirikust.
Igal kogudusel oma vaimulik
Meid majutati Etšhmiadzini kloostri külalistubades, sõime kloostri toitu, käisime läbi peaaegu kogu Armeenia territooriumi. Kõik vastuvõtuga seotud kulud kandis Armeenia kirik – me olime külalised täies ulatuses. Kogu aeg oli meiega kaks diakonit ja väga sageli noorim Armeenia piiskoppidest, välisosakonna juhataja Hovakim Manukjan.
Etšhmiadzini kompleksis asub lisaks katoolikose-patriarhi ametiruumidele ka vaimulik akadeemia. Nõukogude ajal oli lubatud teoloogiat õppida maksimaalselt 30 üliõpilasel, praegu on ainuüksi Etšhmiad­zinis 180 üliõpilast ja sellel sügisel avati kolmas vaimulik õppeasutus Armeenias. Seejuures tuntakse endiselt puudust haritud vaimulikest seoses kirikute ja kloostrite taasavamisega.
Nõukogude ajal tegutses kogu Armeenia territooriumil 18 kirikut, nendest vaid üks Jerevanis; nüüd tahetakse järk-järgult taastada ja uuesti avada umbes 400 kirikut ja mitu kloostrit. Ja et need pole vaid sõnad, selles võisime oma silmaga veenduda.
Samas ei ole Armeenias lubatud koguduste hooldamine, vaid igal kogudusel peab olema vähemalt üks oma vaimulik, kusjuures kogudus peab teda ka majanduslikult ülal. Kõigis neis paigus, kus käisime, nägime tohutut armastust ja hiiglaslikku ohvrivalmidust kirikute ja kloostrite taastamisel. On, mida eeskujuks võtta!
Pühapäeval osalesime jumalateenistusel Etšhmiadzini peakirikus, mis oli nii paksult rahvast täis, et tõepoolest polnud õunalgi kohta kukkuda. Paar päeva varem küsisin, kas meie, protestandid, tohime maailma vanimas kirikus armulauale tulla. Paari tunni pärast anti jaatav vastus ja jumalateenistuse ajal peeti eraldi meie jaoks kiriku kõrvalruumides pihitalitus.
Esmaspäeval võttis meid vastu Tema Pühadus, kõigi armeenlaste ülim katoolikos patriarh Karekin II, kes kõneles ilmse heameelega Armeenia kiriku tööst ja selle ees seisvatest probleemidest. Kuigi meie visiit Armeeniasse oli mitmetahuline, moodustasid selle kõrgpunkti osalemine jumalateenistusel ja Karekin II vastuvõtt.
Kõik kuuluvad kirikusse
Armeenia kirik on vanim kirik maailmas, mis on järjepidevalt tegutsenud riigikirikuna. Riigikiriku seisuse omandas ta 301. a Gregorius Valgustaja juhtimisel, kusjuures Rooma kirik omandas sama staatuse alles 325. a. Gregorius Valgustaja initsiatiivil ehitati ka Etšhmiadzini peakirik, mis on vanimaks kirikuhooneks maailmas. Armeenlaste misjonärideks olid apostlid Taddeus ja Bartolomeus, seejuures viimasest räägib pärimus, et ta hukkus märtrina Armeenias, kusjuures ta nüliti elavalt.
Armeenia kirik on rahvuse kirik. On täiesti enesestmõistetav, et peaaegu kõik inimesed Armeenias kuuluvad kirikusse. Mittearmeenlaste protsent Armeenias on väga väike. Seda protsenti suurendab asjaolu, et Vene väed viibivad Armeenias, mis on vältimatu, sest muidu neelaksid muhameedlikud naaberriigid Türgi, Iraan ja Aserbaidžaan selle riigi.
Nägime Vene sõjaväeosa territooriumil Gjumri linnas (Leninakan) lausa väeosa keskel tegutsevat vene õigeusu kirikut, mis näitab, et sõdurite hing on hoitud, küsimata nende religioosse kuuluvuse järele. Suuruselt Armeenia teise linna hävitas täielikult 1988. a maavärin, milles hukkus 25 000 inimest.
Armeenia on religioosselt väga homogeenne, kuigi kiriku juhtkonnale teeb muret umbes 50 (küll väga väikese) religioosse osaduskonna olemasolu, mis on tingitud peamiselt Ameerika päritolu misjonäride tööst.
Diasporaa toel
Armeenias elab alla 3 miljoni inimese, aga maailmas kokku on umbes 8 miljonit armeenlast. Sellise olukorra põhjuseks on eeskätt 1915. a armeenlaste genotsiid, kus türklased tapsid üle 2 miljoni armeenlase, ellujäänud põgenesid ja Lääne-Armeenia kaotati. Käisime genotsiidi mälestuskompleksis, mis andis korraliku ülevaate 95 aastat tagasi toimunud hirmsatest sündmustest. Väga kurvaks läks meel, kui kogesime, et Eesti on üks vähestest tsiviliseeritud riikidest, kes pole tunnustanud hirmuäratavat Armeenia genotsiidi.
Armeenia riigi ja kiriku ülesehitustööd võimaldab rohkearvulise ja jõuka diasporaa olemasolu nii Euroopas, Lähis-Idas kui Ameerikas. Ja tegemist pole ei vaeste inimestega ega nendega, kes oma kodumaa ja kodukiriku arvelt kokku hoiavad! See töö on olnud tohutu: praegu tegutseb umbes paarsada kirikut ja mõned kloostrid.
2005. a ehitatud Jerevani uus peakirik on väga suur. See on rajatud tühjale kohale ning millegagi meenutab Lunastaja Kristuse peakirikut Moskvas, mis Stalini korraldusel õhati ja mille asemele rajati ujumisbassein. Nüüdseks on see kirik samuti üles ehitatud.
Ararati tipus
Armeenia ja Eesti vahel tekkisid suhted kohe pärast 1828. a, mil Ida-Armeenia (praegune Armeenia) ühendati Venemaaga. Juba järgmisel aastal korraldas tollane Tartu ülikooli füüsikaprofessor Johann Friedrich Parrot (hilisem TÜ rektor) ekspeditsiooni Armeeniasse. Ararati mägi (kõrgus 5165 m, tipus kaetud igilumega), mis paistab kogu Jerevani orus, pälvis kaheldamatult Parroti huvi sinna tippu tõusta. Seda soovi suurendas veel laialt tuntud pärimus, et just Ararati nõlval peatus Noa laev, kui veeuputuse veed taganesid maa pealt.
Kuid Ararat oli tollal püha mägi ja mitte keegi polnud selle tippu tõusnud. Seega pöördus Parrot loa saamiseks Armeenia kiriku pea, Etšhmiad­zini katoolikose-patriarhi poole. Loa ta katoolikoselt sai ja kirikupea andis mäge vallutama kaasa ka vahetult Etšhmiadzini vaimuliku akadeemia lõpetanud diakoni Hatšatur Abovjani. Parrot ja Abovjan olidki esimesed Ararati tippu tõusnud inimesed 1829. a.
Ilmselt mõjutatuna tutvusest Parrotiga asus Abovjan õppima Tartu ülikooli, olles seega ühtlasi esimeseks armeenlaseks, kes elas viis aastat Eestis.
Peeter Kaldur,
Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja, EELK esindaja EKNis

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)