Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Ärkvelolek tiivustab

/ Autor: / Rubriik: Päevateema ja palve / Number:  /

Igaühelt, kellele on antud palju, nõutakse palju, ja kelle hoolde on jäetud palju, sellelt küsitakse veel rohkem.
Lk 12:48
Selle nädala juhtsalm on võetud Jeesuse jutustatud tähendamissõnast arukatest ja arututest sulastest. Jeesus kiidab õndsaks sulased, kes valvavad ja on alati valmis oma isandat tervitama ja vastu võtma ning tehtud tööst aru andma, kuigi nad ei tea tema saabumise täpset aega. Arukale sulasele on iseloomulik ärkvelolek, töökus ja ustavus selles, mis tema kätte on usaldatud.
Ärkvel saab inimene olla, kui teda on üles äratatud. Võime mõelda selle all Kristuses antud uut elu. See uus, ärgas elu aitab meid õigesti kasutada aega, õpetab vaatama ühtaegu nii lähedale kui ka kaugele, mõistma tervikut ning märkama iseennast selles tervikus. Ärkvelolek aitab meil mõista, et iga hetk meie elus on eriline, miski ei kordu, miski ei ole homme sama mis täna. Õpetab aru saama, et iga hetk meie elus on Jumala and. Ning just selles kordumatus tänases hetkes tuleb tegutseda. Kasutada ära need võimalused ja anded, mis on Jumal andnud, et oma riiki maa peal üles ehitada.
Sulaselt nõutakse palju. Nõutakse aru selle kohta, kuidas ta on toiminud tema kätte usaldatud varaga. Veelgi enam nõutakse aru selle kohta, mis on jäänud tegemata. Igale inimesele on Jumal usaldanud väga palju. Kasutame vaid väga vähest osa meile antust, kuid olulisimaks on toimimine ise, edasiliikumine. Ärkvelolek tiivustab inimest tegutsema, looma, edasi andma. Ärkvelolek võimaldab olla töökas. Arukas sulane ei jäta oma ülesandeid unarusse. Sest mõttetu on ju jõude seista, prassida ja oma aega ning võimalusi mööda lasta.
Arukas sulane ei tööta ka üle oma võimete. Ületöötamisest kõneleb see, kui sulane ei tunne tööst enam rõõmu. Ta tormab sihitult ringi ja tal ei ole õigupoolest enam millegi jaoks aega. Kõik, mida sulane ette võtab, muutub üha pealiskaudsemaks. Sellist rabelemist ei oota isand oma sulaselt. Selle tagajärjeks on vaikne mandumine.
Isand ootab oma sulaselt kõige enam ustavust. Ustav on seda lihtsam olla, mida lähemal isandale ollakse ja mida täpsemalt ollakse teadlik tema mõtetest. Ustav sulane püüab pidevalt teada saada isanda tahtmist. Ja selles ustavuses kasvavad järk-järgult ülesanded ja nõudmised.
Katrin-Helena Melder