Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Argo Olesk: Võrumaale tulin nagu koju

15.12.2010 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Üheskoos pliidi soemüürile toetudes on lämmi ja hää: (paremalt) Argo, Kadri, süles Ats Markus, Maarja, Art Johannes ja Johanna. Liina RaudvassarKoduõuele kenasti kättepaistvasse Vastseliina kirikusse pole õpetaja Argo Oleskil tööalaselt palju asja, kuna tema teenitav Pindi kogudus ja kirik jäävad tosinkonna kilomeetri kaugusele.
Perekond Olesk – Argo (37) ja Kadri (35), lapsed Johanna (11), Art Kristjan (10), Maarja (4) ja pesamuna Ats Markus (5 kuud) ning perekoer nm (1,5) on ennast sisse seadnud väheldases majapidamises Piusa jõe käärus. 
Juraski küla, kus pere elab, paikneb samanimelise mäe lõunapoolsel nõlval, mida ümbritseb kahest küljest lai Piusa org. Võrumaale omaselt kütkestab siia kanti sattujat pinnase reljeefsus: ühest mäest üles ja teisest alla liigub külavahetee, mis suurelt Võru-Vastseliina maanteelt nende tallu viib.
Kodu nagu Tallinna linn
Oleskid elasid mõne aasta eest veel Hiiumaal ning olid vaid suvepuhkuseks siinmail, kui tekkis välkotsus Värsi talu kunagine popsikoht endale osta.
Suurelt teelt paistis peremeheta elamine peibutavalt silma ning kaasad teadsid ühel meelel – sellest saabki nende päriskodu. «Sisse me toona ei pääsenud, aga olime hetketunde ajel valmis põrsa ka kotis ostma,» meenutab Argo Olesk naerdes. Kadri lisab: «Kui oleksime majja saanud ja näinud, mismoodi siin lood, ehk oleks see meie indu maha võtnud.» 
«Meil on majaga ikka suured plaanid,» räägib Argo Olesk oma valdustest, peremeheuhkus hääles. «Oh, meil on siin veel kõik pooleli,» lisab abikaasa vabandavalt. Eks sellega ole nagu Tallinna linnaga, mis kunagi päris valmis ei saa.
On näha, et iga ruutmeetri juures on pererahvas oma kätega ametis olnud, eelistades loodussõbralikke materjale ja värvitoone. Ei kipsplaadile, laminaadile ja võõrale tööjõule! 
Silm hakkab detailidesse. Pliidi soojamüüri kõrvale riputatud puhastatud puujuurtepundar pole (üksnes) disainielement: siia on talvekuudel hea kindaid ja sokke kuivama sättida. Üleriided saab jätta väänulistest okstest meisterdatud nagisse vüürüsse viiva ukse ees. Laste mänguasjad on leidnud panipaiga põrmandule sätitud laastukorvides.
Funktsionaalselt on kasutatud väikese maja igat meetrit, luues kogumuljeks ootamatult avara interjööri. Kodu peab olema mugav ja käepärane, on pererahva ideoloogia siin asju korraldades.
Kui kord aastakümnete eest olla majakeses kasvanud seitse last, siis Oleskid tundsid, et neil läheb nelja lapsegagi kitsaks, ja laiendasid oma elamist pööningukorruse eluruumiks kohendamisega. Eks see ole ka aja märke, et tänapäeva inimese privaatsusvajadus on suurem. «Jah, enne seda pidime käima autos istumas, et tsipake omaette olla,» naerab Kadri.
Ja samas, on või oleks neid ruume palju tahes, fakt see, et kõige parem on ikka koos olla: «Lapsed toovad oma mänguasjad siia, kus meie oleme.» «Lapsed teevadki selle koduse olemise nii heaks, et siin tahakski ainult olla,» rõhutab pereisa.
Oleskite kodu tõmbenumbriks on leso, kirjakeeles pliidi soojamüüri laotud iste. «Talvel on sinna ikka päris rebimine, kes ees, see mees,» kirjeldab Kadri. Eesti Kirikule poseeritud foto jaoks näitab pererahvas, et tegelikult mahuvad nad kõik sinna koos istuma.
Üle mere ringiga koju tagasi
«Mingit kohanemisraskust Võrumaale tulles pole olnud, pigem oli see ikka koju naasmine,» räägib Argo Olesk paari aasta eest aset leidnud elumuutusest. Sündinud ja koolis käinud ongi ta Võrus. Aga kõik oma suved veetis reeglina tänase elamise lähedal, vanavanemate pool Piusa oru teisel veerel Viitka külas.
Ka Pindi kogudus, mille õpetajaks ta 2009. aastal seati, on varasemast tuttav. «Mind ikka mäletati ja see tegi südame soojaks,» muheleb ta, selgitades, et käis Pindis üliõpilaspõlves pühapäevakooli tegemas ning oli toonase õpetaja Laine Villenthali juhendamisel ka jutlustaja.
«On ühtne ja lihtne, leplik ja osavõtlik ning hästi eluterve,» iseloomustab ta teenitavat kogudust. Vaimulikutööd lihtsustab aktiivne juhatus ja nõukogu, kellega saab kõiki olmeküsimusi arutada ning kelle toetusele kindel olla. Kirikukülla Lasvasse sõidab ta kolmel päeval nädalas, lisaks pühapäevale ka kahel kantseleipäeval. 
Hiiumaa ja Võrumaa inimese vahet Argo Olesk üldistama ei kipu: inimene on inimene. Siiski arvab ta lõunaeestlase rohkem avatuks, kes ütleb seda, mida mõtleb. Samuti kiidab ta oma koguduseliikmete kirikusõbralikkust ning vanadest traditsioonidest kinnipidamist, mis tavapühapäevalgi vähemalt viisteist inimest pühakotta toob.
Vaimulikutööle lisaks asus Argo Olesk jätkama haridusteed Tartu ülikooli usuteaduskonna doktoriõppes. «Mind hakkas huvitama naiste ordinatsiooni küsimus. Katsun seda vaadelda ajaloolisest perspektiivist ning uurida hetkeolu,» selgitab mees. «Kuna nüüd pole merd ees, siis on kõik teed lahti ja meil ka suur ind liikuda,» lisab Kadri Olesk, kes on samuti ülikoolis usuteaduse eriala lõpetanud. Tudeerimist alustasidki nad mehega samal aastal.
Nüüd väiksema lapsega kodus olles on tema suureks «teaduseks», kuidas logistiliselt korraldada vanemate laste huviringidesse jõudmine. «Olen päris uhke, et see lõppkokkuvõttes toimib,» naerab rõõmsameelne naine. Johanna õpib Võru muusikakoolis viiulit, vend Art Kristjan flööti, samas käivad mõlemad lapsed usinalt trennis. Seega ei tähenda maal elamine endassetõmbumist ja laste arenguvõimaluste puudumist.
Tuulepealsel maal on hea elada
Vanade dokumentide alusel on nüüd Oleskitele kuuluva talu nimeks märgitud kunagiste asukate perenime järgi Adosoni. «Eks see muidugi ole võõrapärane ning me plaanimegi oma elamise ümber ristida,» räägib Argo ja Kadri lisab: «Olles «lapsele» otsa vaadanud, tundub sobivat Tuule nimi – siin on alati hästi tuuline ja eks siin nüüd ühed parajad tuulepead ka elavad!»
Istudes klaasrõdule kaetud kohvilauda liigub pilk aknasse. Argo ja Kadri on minuga nõus: maalid seinas oleks liiast, kuna ümbritsevad vaated trumpaks iga taiese mitmekordselt üle. «Jah, ilus on meil siin ja juba selle pärast ei tahaks me ilmaski mujal elada,» kinnitab Argo Olesk.
«Me oleme sellised hästi maale sobivad inimesed, tahame rahu ja vaikust ja privaatsust. Et paljajalu saaks üle õuemuru liikuda ja lastel oleks avar mängumaa,» lisab Kadri Olesk. Must labrador von Boomer – aadlisoost pereliige! –, kes just aknast mööda silkab, näib eeltoodud väidet vaid kinnitavat. Elada maal, see soov ühendab selle pere suuri ja väikseid.
Lähenevatesse jõuludesse suhtub kogu pere rõõmsa ootusega. «See on suuresti kodukeskne püha, kus väljakujunenud traditsiooniks on lastega kodulähedasest metsast kuuse toomine ja selle ehtimine. Lapsed teevad piparkooke. Jõululaupäeval pärast kirikut on pidulik õhtusöök. Vanemad ja sõbrad tulevad külla esimesel pühal või siis läheme ise neid vaatama,» tutvustab Argo eelseisvat jõuluaega.
Ta ei kuulu vaimulike hulka, kes pühade ajal üleliia koormatud on, ühe koguduse teenimine annab selle «privileegi».
«Olen ka seda elus kogenud,» naerab ta, viidates Hiiumaa perioodile, mil päevas tuli viis jõulujumalateenistust läbi viia. «Varahommikul kodust ja hilja õhtul rampväsinuna koju, et järgmisel päeval ring võiks taas alata. Ega seda aega õieti taga küll igatse!»
Liina Raudvassar

Argo Olesk
Sündinud 6. veebruaril 1973
1998 lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna, jätkab doktorantuuris
1999 lõpetas usuteaduse instituudi pastoraalseminari
1999 ordineeriti õpetajaks
1999–2000 Pärnu Eliisabeti koguduse abiõpetaja
2000–2008 Emmaste koguduse õpetaja, abiõpetaja Käina, Kärdla, Reigi ja Pühalepa koguduses
alates 2009 Pindi koguduse õpetaja
Abielus Kadri Oleskiga, peres kasvab neli last

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)