Argirutust eemale pühakotta, et olla osaduses

Neljapäeva keskpäeval on Tallinna Jaani kirikus keskpäevapalvus armulauaga.

Päevase aja kohta oli tol päeval tööealisi inimesi kirikus ootamatult palju. Lugesime koos õpetaja Arne Hiobiga 139. psalmi ja siis jagas ta armulauda.
Kui püüdsin pilti võtta armulauale minejaist, siis küsis mult üpris nõudlikult keegi naine, et kas mul ikka välgutamiseks õpetaja luba ka on. Ma rahustasin, et ainult meie oma ajalehe, Eesti Kiriku jaoks teen ju pilti, aga ikkagi jäi vist mitmel inimesel tunne, et on selliseid hetki, kus ei olda valmis end kujustada laskma.
Mis siis, et see on kahjutu ja nagu polegi põhjust sõnades keelduda. Osaduses olemine, iseenda ja Jumalaga, ümber kogudus ja juures oma õpetaja – see kõik peab kokku tähendama turvalisuse tunnet kõigepealt.
Idamaadel usutakse praegugi, et pildistamine lõhub inimese aurat, habrast oreooli, mis meid kõiki elavaga ühendab. Noor musta pitsrätiga neiu ei tahtnud oma nime öelda, aga nõustus siiski vastama minu absoluutselt sekulaarsele küsimusele, kuidas ta leiab aega keset päeva kirikusse tulla (mis siis, et keset linna) ja miks ta seda teeb.
«Mul on koolini aega ja ma tulin siia, et olla osaduses, olla Kristuses ja Kristusega. Nii lihas kui vaimus.» Tema silmad rääkisid rohkem kui ta sõnad. Ta silmis oli õnn, mitte ajaliku inimese rõõmuhelk ootamatu õnnestumise üle, vaid püsivam õnnevalgus, mis ei teki ega kao hetkega.
Pärast armulauda surusid inimesed üksteisel kätt, mõni mitugi korda, ütlesid üksteisele õnnistussõnu, kuigi pidid ehk kiirustama. Lihtsalt leidsid aega läbi astuda, tegelikult ju palve ei võta kronoloogilises mõttes üldse kaua aega, aga armastuse- ja tänutunne kestab edasi.
«Kui ma ärkan, olen ma alles sinu juures /…/ Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda!» (Ps 139:18b,23a)
Muusikahetk sobitus tervikusse nii, et tagantjärele on võimatu öelda, kui palju või mida täpselt mängiti. Mitte ainult sellepärast, et kuulaja on võhik, aga üht osa tervikust eraldada nõuab eraldi analüüsi, palve ent ei ole analüüsiaeg.
Ma läksin oreli juurde, kus istus harrastusmuusikute juhendaja Peeter Klaas ja askeldas Triin Lillenberg, neiu, kes teenib kogudust sageli kohvilaudadega, ning küsisin neilt sedasama: mida annab neile niisugune keskpäevane kolmveerandtund. 
Sain vastuseks enamasti sellesama mõtte teisenduse – et osaduses olla ja võimalus kaasa teenida on imeline hingekink. Peeter Klaas kommenteeris muusika palvusse sulandumist nii: «Kui me teenime mänguga kaasa, siis peame tajuma ka, kuhu suuname oma mängu. Mängu ajal me mõtleme ja palvetame, ja kui muusika tõuseks liiga tugevalt esile, siis oleks ju selge, et püüame ennast näidata rohkem, kui teda ja kogudust teenida. Kui sulab sisse, on palve õige. Nagu muusik Sting on öelnud: iga mu laul on palve.»
Juune Holvandus