Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Anu Raua advendiaeg tõi kirikusse lumekarva vaibad

04.01.2006 | | Rubriik: Persoon kaasajast

«Lõpuks ometi olen leidnud väärilise põhjenduse oma lambakasvatusele,» naerab Viljandi lähistel käsitöötalu pidav tekstiilikunstnik Anu Raud, kelle advendiaja meistritööna valminud altari- ja kantslikatted – vaipadesse on kootud Kääriku talu lambakesed – on Tartu Jaani kiriku interjööri ehteks.


Veel Kääriku talus: Anu Raud koob kirikuvaipa talu lambakesi, kel südamekujulised ninad ja ristimärk otsa ees.

 

Vahetult enne jõululaupäeva võttis Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja Urmas Petti ette teekonna Mulgimaale, et Viljandi lähistel Raudade käsitöötalust Jaani kiriku valged kirikutekstiilid ära tuua. Anu Raud oli nende kudumiseks aega muudest tegemistest näpistanud ja enda sõnul parajas ajahädas olles «elu erilisima advendiaja» veetnud. Ent tulemuse täiuslikkus viis meelest kõik (loome)vaevad: kunstnik unustab need sarnaselt noorele emale, kes oma lapse valuga on siia ilma kandnud.

Valged katted jõudsid oma kohale Tartu Jaani kirikusse just õigeks ajaks, jõuludeks, mil liturgilises värvisümboolikas valge violeti välja vahetab. Nüüd, jõulupühade lõppedes, võib kinnitada, et maineka tekstiilikunstniku värskeima loomingu on kogudus omaks võtnud ja Kääriku talu utekesed, keda Anu Raud vaipadesse on kudunud, võivad kõigi rõõmuks siia kepsutama jääda.

Jõulude ootamise ajal Kääriku talus

Anu Raud, kes on varemgi oma meisterlikkust kirikutekstiilidega proovile pannud (Viljandi Jaani kirikus «Taevaredel», «Ristivaip» ja vaibad Soomes Mikkeli ja Porvoo kirikus), võttis hea meelega vastu õpetaja Petti pakkumise kavandada ja kududa Jaani kirikule neli komplekti liturgilistes värvides altari- ja kantslikatteid. Punased katted valmisid juba kiriku taaspühitsemiseks ja pakuvad suvest saadik jumalateenimisele kohast tausta. 

«Ütlesin oma jah-sõna spontaanselt, et oi kui tore ülesanne, nüüd olen suures ajahädas, see on nagu üle ookeani ujumine,» räägib Anu, kui teda advendi teisel nädalal tema Kääriku talus külastasin.

Anu ema, filoloog Valda Raud, meenutas: «Anu muudkui mõtles ja mõtles. Pugenud tugitoolisügavusse, nosis õuna süüa ja … mõtles.» Ka Anu ise tunnistas, et eks nuputamist olnud palju. Esimesena võttis ta ette sõidu Tartusse Jaani kirikusse, kus tegi arvukalt fotosid pühakoja interjöörist, erinevad vaated sai kodus suurendatult välja prinditud ning seinale kinnitatud ja neile hakkas Anu värvilisi paberilaigukesi peale kleepima, et veenduda õige tooni ja perspektiivi valikus.

Kui Anu jaanikuul punased katted Tartusse viis, jäi ta tulemusega rahule: tema kangastelgedelt tulnud pildid hakkasid iidsete võlvide all «elama». Veel nimetab Anu oluliseks Urmas Pettiga peetud teoloogilist jutuajamist, mille tulemusel kunstnikul «silmade ees hakkasid meie lambakesed, minu meelest tõeliselt piibellikud loomad, tantsu lööma».

Isamaa ilu hoidjad kiriku katetele

Esimest korda oma loometeel jõudis Anu lamba motiivini. Jaani kiriku katteid  kavandades veetis ta tavalisest enam aega koos oma lemmikutega, ta pildistas neid ja jälgis käitumist.

15 aastat on Kääriku talus lambaid peetud. «Algul võtsime, et nad meie karvaseks kasvanud isamaa viisakaks nosiks. Siis põhjendasime, et eks villa ja liha ole vaja. Aga alles nüüd olen jõudnud kandva põhjenduseni, miks me need aastad higi ja vaeva oleme näinud heina tehes, poegivaid lambaid öötundidel abistades ning kurvastanud mõne armsa oina surma pärast,» selgitas Anu.

Oma üllatuseks märkas ta, et uttedel on ninad väikeste südamete kujuga ja ristimärk otsa ees. Et nad on ristitud, siis seda enam sobivad nad pühakotta. Nii et kõik algaski lammastest.

Ristilöödud rist altarigobelääniks

Anu Raud kinnitas, et Ülikooli-Jaani tellimus oli talle kui kunstnikule huvitav väljakutse. Kui kaks komplekti, punane ja valge, on valmis, siis kaks ootavad veel tegemist. Musti katteid Anult ei tellitud, ent see oleks tema sõnul huvitav ülesanne: kujundada lootus süngesse värvigammasse.

«Rohelisele tulevad kalad, need, millest terve suur rahvahulk söönuks sai. Lillal kasutan motiivi, mida juba ammu olen tahtnud teoks teha – seljatagant lahtilöödud Piibel,» tutvustas ta eelseisvat tööd.

Jaani kirikus käies ning sinna altari- ning kantslikatteid kavandades leidis Anu Raud ennast ideelt, mis nüüd on vormumas Jaani kiriku altarigobelääniks: maavillasel hallil foonil suur rist. «Sellest sai mu kinnisidee. Et rist ise on juba sümbol, siis ma Kristust sinna enam ei pane, ent risti koon nõnda looka, et jääks mulje, nagu ta oleks elus, naelahaavadel piserduv veri,» rääkis Anu Raud, näidates seinale veetud lõimi, millele uuel aastal vaipa hakkab kuduma.

Ristimärgis kohtuvad võimalused 

Ristimärgi motiivi võib kohata paljudes Anu Raua töödes. Kunstniku käsitluses pole see ainult elu ja surma märk, vaid ka ristumise, kohtumise paik. Koht, kus saavad kokku kõik teed ja võimalused. Jõulisemalt on see joonistunud Viljandi Jaani kirikusse kootud vaibas «Ristivaip». Aga kindlasti ka Tartu Jaani tekstiilides.

«Valgetel katetel puuduvad valged ristid, aga on kõik teised toonid, punastel katetel pole punaseid riste jne. Mõte on, et olles ühes liturgilises värvis, võime hoomata teiste värvide olemasolu,» selgitas autor oma ideed, kuidas kirikuliseni tuua kirikuaasta ringi korrapärasuse mõiste.         

Anu Raual on hea meel võimaluse üle jätta endast märk Tartu Jaani kirikusse, mida ta «ema kirikuks» nimetab. Nimelt siis, kui Valda Raud Tartu ülikoolis tudeeris ja oma vanavanemate juures elas, paistis Jaani kirik talle aknasse ja mingi emotsionaalne side selle pühakojaga, kuhu ta toona küll kordagi sisse ei astunud, on vana naise jaoks olemas tänini.

Liina Raudvassar

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)