Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

(Anti)operett kirikus

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Kuu aega tagasi kirjutas Andrus Kivirähk Eesti Päevalehe vaimukas kolumnis operetist ja selle vastandist – antioperetist, mis Eestis viimasel ajal üha enam ja enam populaarsust kogub. Kui operett on lustlik laulumäng või kaunis muinasjutt, mille tegelased on alati liialdatult rõõmsad, vihuvad tantsu ja lõõritavad laulu ning leiavad etenduse lõpus armastuse, siis antioperett kujutab maailma, kus kõik on äärmuslikult räpane ja rusuv. Operetilaval kohtab printsesse, krahve ja kindraleid, antioperetis liiguvad ringi kerjused, pätid ja litsid.
Kivirähk sedastab, et nii operett kui antioperett on oma olemuselt võltsid. Mõlemal juhul on tegemist millegagi, mida halvemal juhul tuleks nimetada silmakirjalikkuseks, paremal juhul osavaks teeskluseks. Tavaline inimene ei tunne end ära ei opereti ega antiopereti kangelases.
Ka kirikukirjeldustes leidub nii operetti kui antioperetti. Kui lüüa lahti ajaleht Eesti Kirik, siis pole keeruline manada silme ette pilti aktiivsetest maakogudustest, kus kuulutatakse Jumala sõna, pakutakse külarahvale erinevaid kooskäimise võimalusi ning remonditakse PRIA rahaga pühakodasid.
Linnakogudustes peetakse Tooma missasid ja korraldatakse loengusarju. Toimuvad konverentsid ja muusikapäevad, tublidele töötegijatele ja koostööpartneritele jagatakse teeneteriste ning koostöömedaleid. Inimesed on kitsastele oludele ja tihti pea olematutele ressurssidele vaatamata pühendunud, teotahtelised ja koostöövalmid.
Kui lugeda erinevate kiriklike grupeeringute ja nende arvamusliidrite hinnanguid, siis avaneb hoopis teistsugune pilt. Demokraatliku kiriku eestkõnelejad väidavad, et olemasoleva kiriku sõnum ei jõua tänapäeva inimeseni, selle liikmed kohtlevad üksteist lugupidamatult ja üleolevalt, naisvaimulikke kiusatakse taga ning ilmikud ei saa enamasti üldse sõna.
Konservatiivse suuna esindajate meelest sekulariseerub ja liberaliseerub kirik üha enam, mugandudes ühiskonna ja ajastu moevooludega ning kaugenedes Kristuse ja apostlite õpetusest.
Õigus on kõigil ja mitte kellelgi. Tõlgenduste, analüüside ja diagnooside puhul ei ole peamine häda mitte selles, et nad ei küüni tervikliku tõeni, vaid selles, et nad hakkavad elama oma elu ja iseendid taastootma, mõjutades nõnda ka tegelikkust.
Päris (anti)opereti vaatajal ei ole kuigi keeruline etenduse lõppedes end kujutletud tegelikkusest distantseerida, kuid ajakirjanikest, poliitikutest, ühiskonnateadlastest ja teoloogidest (anti)operetilibretisti­del ja nende loomingu tarbijatel võib olla kiusatus uskuma jääda, et me elamegi sellises ühiskonnas, riigis või kirikus, nagu libreto ette kirjutab.
Tommy Hellsteni sõnadega: «Tark inimene ei püüa suruda elu nii kitsasse raami, et tema mõistus sellest üle käiks. Ta kuulab vaimu ja püüab õppida. Tarkuse alatine kaaslane on seetõttu alandlikkus. Alandlik inimene peatub paradokside juures ja kuulatab. Et kuulda, tuleb kuulata. Et kuulata, peab vaikseks jääma. Et vaikseks jääda, tuleb rääkimine lõpetada.»

Marko Tiitus
,
Eesti Kiriku kolumnist