Esileht » Online » Online artiklid »

Antiikaja voorused pole tänapäeval hinnas

14.11.2008 | | Rubriik: Online artiklid

 

Voorused ei ole meie ajal moes. Eks kõlab "vooruslik neitsi" sama eksootiliselt nagu "aganaleib" või "härjaike". Kui kellegi kohta öeldakse, et ta on vooruse verstapost, siis ei ole see tunnustus, vaid põlglik pilge.

Antiikajal oli teisiti. Voorused olid elitaarsed ja neid ei peetud igaühele jõukohaseks. Orjadelt oodati palju vähem kui vabadelt. Igal seisusel olid oma taotlemisväärsed iseloomuomadused. Näiteks keisrilt nõutavad voorused olid õiglus, vaprus, leebus ja vagadus.

Platon tõstis vooruste hulgast esile neli sellist, mille küljes ripuvad või mille ümber keerlevad teised väärtuslikud iseloomujooned. Seepärast nimetatakse neid kardinaalseteks – ladina keeles tähendab cardo uksehinge, telge, pöördepunkti ja ülekantult põhipunkti, (põhi)olemust ning tuuma.

Kõigi vooruste allikas on elutarkus

Voorus tähistas antiik- ja keskajal inimese võimet elada kiidu- ja imetlusväärset elu. Loomulikult ei piisa neljast ega isegi seitsmest kardinaalvoorusest, aga need annavad vundamendi, õigemini karkassi, mis toestab teisi häid omadusi.

Voorused ei näi machomehele sobivat. Aga see otsus on ennatlik ja asjast mööda. Just vaprus ehk mehisus on klassikaline voorus, mida näitab selgelt tõik, et sõna "voorus" on paljudes Euroopa keeltes tuletatud ladina tüvest vir ehk mees. Virtus omakorda tähendab mehisust, mehevoorusi, tublidust, vaprust, vahvust, kangelaslikkust, (vaimu)annet ja andekust. Kuna need asjad olid kõik hinnatud ning ihaldusväärsed, sai sõnast ka üldnimetus vooruslikkuse ja voorusliku käitumise kohta – niisiis mehise mehe kohta käiv iseloomustus.

Kõigi vooruste allikas on tarkus, kreeka k sophia (ld k sapientia), mis ei olnud pelk teadmiste hulk, vaid elutarkus, oskus näha maailma tervikuna. Eesti keeli arukus, mis põhivoorusena tähendab, et inimesel on võime erinevates ja ka keerukates eluolukordades langetada adekvaatne otsus, kuidas peaks toimima. Eksida saab vaid tark – rumala puhul on rumalus endastmõistetavus.

Teine peavoorus oli mõõdukus ehk tasakaalukus – sôphrosynê, mis tähendab mõistlikkust, mõõdukust, vaoshoitust, enesevalitsemist, tasakaalukust (ld k temperentia). Kreeklase ideaal oli tasakaalustatud elu. Mõõdukus tähendab võimet leida õige keskpunkt liiga rohke ja liiga vähese vahel. Kõigepealt oli see suunatud afektide kui liiga tugevate tunnete valitsemise vastu. Tõeliselt vaba mees ei ole oma kirgede ori..

Kolmas oli vaprus ehk julgus, mehisus – kreeka andreia tuleneb sõnast anêr ehk mees, ladina fortitudo rõhutab tugevust, südikust, vahvust ja otsustavust. Ladina kõnekäänd ütleb: Virtus ariete fortior ehk "vaprus on müürilõhkumismasinast tugevam".

Sisemine kvaliteet on ainus, mis loeb

Neljandaks põhivooruseks oli õiglus. Kreeka sõna diakiosynê tähendab õiglust, seadusele vastavust, õiglast tegu ja heategu (ld k iustitia). Õiglust sobib kasutada kõige puhul, mida nimetatakse ausaks mänguks. See sisaldab andmise ja võtmise suhteid, tõearmastust ning sõnapidamist.

On suur vahe, kas me sooritame üksiku õiglase teo või oleme õiglased inimesed. Ka halb tennisemängija võib vahel teha hea löögi. Hea mängija all mõistame inimest, kelle silmad, lihased ja närvid on nii treenitud, et nende peale võib alati loota. Need omadused paistavad silma ka siis, kui ta parajasti ei mängi, nagu matemaatiku mõtteviis avaldub ka siis, kui ta parasjagu ei arvuta. Alati õiglaselt toimiva inimese loomus omandab lõpuks kõrgema kvaliteedi. Niisiis on voorus pigem isiku omandus kui üksikute õiglaste tegude summa.

Kui mõtleksime õiglusele ainult kui üksikutele õiglastele tegudele, võiks sellest teha vääraid järeldusi. Eeldades, et toimisime õigesti, pole tähtis, kuidas ja miks me seda tegime – kas meeleldi või vastumeelselt, hirmust avaliku arvamuse ees või teo enese pärast. Õiged teod, mis on sooritatud valel motiivil, ei aita üles ehitada sisemist kvaliteeti ega vooruseks nimetatavat iseloomujoont. Kuigi see kvaliteet on ainus, mis tegelikult loeb.

 

 

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)