Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Anna-Liisa Vaher: kutsuge mind lihtsalt vaimulikuks

31.08.2011 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Anna-Liisa Vaher oma kassi Vasjaga, kes koos perenaisega peab maha jätma Tarvastu avara pastoraadi ning juba paari päeva pärast seadma ennast sisse uutes valdustes hoopis teises kodumaa nurgas.  Liina RaudvassarPühapäeval, 4. septembril Tarvastu Peetri kirikus viimast korda oma õpetajana teenistust pidav Anna-Liisa Vaher (31) on kogunud viie Mulgimaal maapastoriks olemise aastaga piisavalt elukogemusi, et jätkata kirikutööd sõjaväevaimulikuna sünnilinnas Võrus.
Oli vist nii, et kooli ajal tahtsid hoopis näitlejaks saada? Kuivõrd toetab näitlemisoskus vaimulikku tema igapäevatöös? Ons teatraalsusel kohta kirikus?
Terve oma teadliku elu tahtsin tõepoolest saada näitlejaks. See oli mu suurim unistus. Usun, et kooli ajal aktiivne näiteringis käimine on mulle igapäevatöös kõvasti kasuks tulnud. Lapsena oli mul väga vaikne hääl, näiteringis sai seda treenitud ja nüüd pole probleemi suures kirikus või saalis rääkimisega. Lisaks on teatriga tegelemine kindlasti kõvasti abiks esinemisel. Rahva ees seista pole alati väga mugav, aga ma usun, et suudan oma rambipalavikku valitseda ja mitte välja näidata, kui pabistan. Kõnede pidamisel ja kas või piiblitekstide lugemisel on eelnev kogemus laval kindlasti väga abiks.
Ma ei arva, et kirikus peaks kuidagi teatraalne või ülevoolav olema. Tuleb olla selline nagu igapäevaelus, mitte näidelda. 
Teades, et sa ei astunud ülikooli ettekujutusega jõuda vaimuliku ordinatsioonini, olen uudishimulik: mis motiveeris otsustama just usuteaduse kasuks?
Ülikooli usuteaduskonda astusin peamiselt huvist idamaade religioonide vastu. Olin iseseisvalt uurinud budismi ja hinduismi ning tundus, et ülikoolist võiks saada laiemat silmaringi selles valdkonnas. Läksin õppima rohkem huvi, mitte tulevikuvisiooni pärast. Mõte vaimulikuks saada tuli alles õpingute lõpupoole. Üheks suureks tõukeks oli toona läbitud kaplanikursus, mis andis mu elule ja mõtetele uue suuna.
Eesti Kiriku tähelepanelikud lugejad teavad, et oled leidnud tunnustust harrastusluuletajana. Kui tihti ja mis asjaoludel pegasus sind külastab? Kui oluliseks pead lugemust?
Vanasti luuletasin väga palju, aga nüüd pean tunnistama, et kirjutanud olen väga vähe. Elutempo vist ei lase enam langeda luulemaailma unelema. Luuletama paneb ikka mõni tugev emotsioon, ent viimastel aegadel olen kirjutanud siis, kui seda on kusagil vaja olnud.
Lugemus on väga oluline – ilukirjandusest erinevaid nõkse ammutades saab oma värsse ja stiili kindlasti palju paremaks lihvida.
Sinu vandersellitamistega on tutvusring samuti kursis. Et kui mätas lööb haljaks, tunned tungi minna maailmaavarustesse?
Matkanud olen ma tõesti palju ja juba ammustest aegadest ning erinevatel aastaaegadel. Ülikooli ajal sai suviti seljakotiga pool maailma läbi hääletatud. Ilmselt meeldib mulle vahel selline vabaolemine. Lõkkel tehtud söök, magamine looduse rüpes, uued paigad, inimesed ja emotsioonid – see on parim puhkus.
Tarvastus elades olen ka aru saanud, et tõeliseks puhkamiseks ongi vaja kuhugi ära sõita, sest kohapeal olles oled ikka kättesaadav. Enamasti oleme sõpradega matkanud Eestimaa pinnal. Hiljuti tulin just rattamatkalt Vormsilt ja Hiiumaalt. Aga kustumatud mälestused on ka põnevatest lõunariikidest, eriti eredalt jääb vist eluks ajaks meelde Himaalaja vallutamine paar aastat tagasi.
President Ilves taunis ühes aktusekõnes tava rääkida juhist ja naisjuhist, poliitikust ja naispoliitikust… Parafraseerides riigipead torkab see silma ka meie kiriklikus kõnepruugis: kõneleme vaimulikust ja naisvaimulikust. Kuivõrd tunned sildistust omal nahal ja kuidas ise sooviksid, et sind nimetataks – vaimulik või naisvaimulik?
Mina sooviksin olla ikka vaimulik. Mind ausalt öeldes isegi häirib selline sildistamine. Naisvaimuliku nimetuse puhul tekib tunne, nagu oleks see mingi teistmoodi või eriline staatus. Kõik me teeme oma tööd ju ühtemoodi.
Puudutades nn sooküsimust kirikus, söandan usutleda, kui palju oled oma vaimulikutöös kogenud, et sinu sugu on mõjunud pärssivalt, või vastupidi?    
Ma tean ühte inimest, kes ei käi kirikus, sest ma olen naine. Aga üldiselt pole negatiivset suhtumist kogenud. Pigem on öeldud mõnikord talitustel, et naine oskab empaatilisemalt suhelda ja mõjub usaldusväärsemalt. Kui minu sugu on mõjunud pärssivalt, siis pigem selles võtmes, et mõnikord taban end mõtlemast: oleksin ma mees, siis suudaksin seda või teist asja paremini teha, vms.
Tundub, et oled varemgi vaaginud küsimust kaplaniks hakkamisest. Miks muidu teenisid juba aastate eest pagunid ning omandasid vastava kvalifikatsiooni? Mis sind paelub militaarteema juures?
Kaplanikursustele läksin soovist midagi uut proovida. Ülikooliõpingute ajal oli justkui mingi kriitiline aeg, kus ei teadnud, kas tahan üldse edasi õppida või mitte. Siis mõtlesingi, et võib-olla aitab selline uus kogemus mul mõtted selgemaks lüüa. Nii oligi.
Militaarteema on mind ka alati mingil moel huvitanud. Ma ei tea isegi, miks. Ehk on see seotud minu sügava patriotismiga, tahtmisega oma riigi kaitseks midagi ära teha.
Kui oluliseks üldkiriklikust seisukohast hindad vaimulikutööd väljaspool kirikut, näiteks kaitseväes? 
Kindlasti on see väga oluline. Kaitsevägi on avar ja hea pinnas, kust võib nii mõnegi «lambukese» leida kiriku jaoks. Olen kohanud küll arvamust, et kaplanitöö polegi nagu õige vaimuliku töö, aga sellega pole ma nõus.
Koguduseõpetajalt eeldatakse valmisolekut vahetada vajadusel elu- ja teenimiskohta, sõjaväelisse süsteemi on rotatsioon lausa korraliselt sisse kodeeritud. Kui hästi sobitub selline kohast kohta liikumine sinu loomusega?
Eks näis, kuidas mul minema hakkab. Usun, et väga tihedad rotatsioonid ees ei oota. Üldiselt olen juba selles eas, et tahaks stabiilset elulaadi.
Oled olnud Tarvastus viis aastat. On see pikk või lühike aeg? Milliseid mälestusi võtad lahkudes kaasa?
Tegelikult ei saa arugi, et juba viis aastat täis on. Aeg on olnud tihe ja kõik on toimunud kuidagi väga kiiresti. Kaasa võtan igasuguseid mälestusi. Eks siin olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga peamiselt võtan kaasa ikka positiivseid. Eredamad hetked seostuvad siinsete heade sõpradega – koos matkamised ja muud tegemised. On olnud toredaid ja meeldejäävaid talitusi. Kindlasti talletuvad mällu siinsed karged talved.
Küllap on suur vahe olla ametis maa- või linnakoguduses. Praktika-aasta sooritasid mentor Urmas Petti juhendamisel Tartu Ülikooli-Jaanis, iseseisva õpetaja kogemuse said aga suurest kihelkonnakogudusest Tarvastus. Mis kõige enam üllatas maale jõudes, kui raske oli üldse kohaneda ja end avarasse pastoraati sisse seada?
Maal üllatas see, et siin lähed sa nagu kõigile korda. Alguses oli liigse tähelepanuga raske harjuda. Tore on see, et maainimesed on vahetumad ja kuidagi siiramad – nad ei karda tulla õpetaja juurde oma murega.
Kohaneda ei olnud raske, vahel imestan isegi, et siia nii ruttu sisse elasin, ja nüüd on raske jälle ära minna. Pastoraat ja selle ümbrus on suur küll ja kohati käib selle haldamine siiamaani üle jõu.
Mida soovitad oma kogemustepagasile toetudes saatusekaaslastele, kuidas maapastorina ellu jääda?
Ma ei teagi, kas mingit kindlat retsepti on, igaühel on ellujäämiseks omad nipid. Võib-olla tuleb soovitada seda, mida ma ise sageli tegemata jätsin: leida rohkem aega iseenda, oma hobide ja lähedaste jaoks. Tuleb osata aeg-ajalt distantseeruda kõigest ja puhata. Ei tohi ennast kõigutada lasta ka igasugu juttudest, mis paratamatult pastori kui külaelu keskse kujuga kaasas käivad.
Kui palju oled enda hinnangul muutunud võrreldes kogudusetööle asumisega viis aastat tagasi?
Kindlasti olen palju küpsem ja elukogenum. Siia tulles olin ikka päris roheline ja eks sai nii mõnigi viga tehtud, mida nüüd oskan edaspidi vältida. Ma olin enne ka suhteliselt tolerantne, aga nüüd ilmselt veelgi rahulikum paljudes asjades. Küllap oskan ka paremini inimesi kuulata ja tunnetan neid samuti paremini.
Pühapäeval, 4. septembril teenid Tarvastus viimast korda, et esmaspäevast astuda ametisse sõjaväevaimulikuna Võru Kuperjanovi pataljonis. Milline on valmisolek ning hetketunded?
Tunne on selline, et ma justkui ikka veel ei usu, et lähen. Väga kurb ja valus on juba pikka aega, sest kerge südamega ma siit ei lahku. Vahel kõhklen, kas tegin õige otsuse, aga kui meenutan neid hetki, kus olen olnud väga väsinud kõigest ja kui palju neid selliseid hetki olnud on, siis usun, et muutust oli ellu siiski vaja.
Ma ei tea, kuidas ma pühapäevase teenistuse üle elan, ilmselt valan ohtralt pisaraid, sest olen juba loomu poolest selline emotsionaalne. Tuleviku kohta aga ei oska midagi öelda, sest ma ei tea, mis mind ees ootab. Loodan vaid, et olen siinsetele inimestele suutnud midagi pakkuda ja et side Tarvastuga jääb ikka püsima.
Liina Raudvassar

Anna-Liisa Vaher
Sündinud 6. augustil 1980 Võrus
Lõpetanud Tartu ülikooli usuteaduskonna 2005
Lõpetanud UI pastoraalseminari 2006
Ordineeritud diakoniks 2006, õpetajaks 2007
Prooviaasta Tartu Ülikooli-Jaanis 2005–2006
Tarvastu koguduse õpetaja 2006–2011
Võru Kuperjanovi pataljoni kaplan alates septembrist 2011

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)