Esileht » Arvamused » Arvamus »

Andres Põder: probleeme saab lahendada üheskoos

14.09.2010 | | Rubriik: Arvamus

Peapiiskop Andres Põderile tuli õpetaja Kalle Gastoni lahkumine ootamatult. Esiletoodud probleeme polnud ta viie viimase aasta jooksul kordagi konsistooriumiga arutanud. Õpetaja Kalle Gastoni lahkumisavalduse esitamisest konsistooriumile saab täis kolmekümmend päeva, aga meedias on see endiselt kuum teema. Ja nii on saanud mehest, kes masu tingimustes töökohast loobub, omamoodi meediastaar.
Esile toodud lahkumise põhjused – majanduslik kitsikus, vähene kirikuliste arv, töödega ülekoormatus jmt – on tuttavad igale maapastorile. Nii tunnistab 10. septembri Virumaa Teatajas Viru-Jaakobi koguduse õpetaja Tarmo Linnas, et temalgi on lahkumismõtteid olnud.
Eesti Kirikule antud usutluses juhib peapiiskop Andres Põder tähelepanu sellele, et kogudused peaksid tunnetama oma vastutust ja toetama majandusasjus õpetajat, kelle esmane ülesanne on kuulutada Jumala sõna ja jagada sakramenti.
Kui sageli vaimulikud otsivad oma probleemidele abi ja lahendust kirikuvalitsuselt? Ja kas nad ka abi ja mõistmist leiavad?
Andres Põder: Vaimulikega, kes tunnevad, et nad vajavad kirikuvalitsuse abi, suhtleme pidevalt. Võimaluste piires, mis tulenevad meie kiriku ülesehitusest ja on töötajatele teada, püüame neid alati nõu ja jõuga aidata. Näiteks saab keskkassast palgatoetust veerandsada vaimulikku.
Ajakirjanduses on seoses Kalle Gastoniga kõlanud väide, et kirikuvalitsus jättis ta muredega üksi. Kahjuks pole Gaston vähemalt viimase viie aasta jooksul ei suuliselt ega kirjalikult oma probleeme peapiiskopi ega konsistooriumiga jaganud. Et saada ülevaadet koguduste olukorrast, on olemas iga-aastane sõnaline aruanne. Eelmise aasta aruannetes ei kirjuta õpetaja midagi ületamatutest raskustest, vaid tunnustab juhatuste tööd. See sisendab pigem optimismi.
Kuigi kirikus on vaimulikke, kes on Jumala sõna kuulutanud aastakümneid ja teevad seda auga ka kõrges eas, on siiski noorema põlvkonna hulgas neid, kes õpitud ametist loobuvad. Kas EELKs, kus on üle paarisaja ordineeritud vaimuliku, on vabal tahtel ametist loobujaid palju? On seda kuidagi võimalik arvude keeles välja tuua?
1992. aastal tuli mul siseelu assessorina planeerida kaadrivajadust. Korraldasin küsitluse praostkondades ja uurisin tööjõu voolavuse dünaamikat teistel ametialadel. Olin tollal kindel, et uutes oludes tuleb ette valmistada palju enam vaimulikke. Kõigi näitajate põhjal võinuks väljalangevus ulatuda 10–20 protsendini. Kogu järgneva aja on see püsinud keskmiselt 2%. See on Jumala ime. Mõnel sarnase palgamääraga töökohal on voolavus üle 30%. Meie vaimulikud on tõeliselt ustavad ja töötavad kutsumusest.
Elame inimeste maailmas. Aeg-ajalt on ikka neid, kes leiavad, et on valinud vale eriala, kes ei sobi sellesse ametisse või kellel tuleb elus ette muutusi, mis ei luba tööd jätkata. Organisatsioon, mille töötajate püsivus oleks sajaprotsendiline, tekitaks ärevust.
Mida saaksid koguduseliikmed teha oma õpetaja hoidmisel ja koguduse majandusküsimuste lahendamisel, et vaimulikul ei tekiks läbipõlemist ja lahkumismõtteid?
Iga ettevalmistuse saanud ja käe adra külge pannud töötegija kaotus on kurvastav. Need juhud kutsuvad koguse juhatusi ja liikmeid järele mõtlema, kuidas vaimulikku hoida ja toetada. Vahel piisab heast sõnast. Õieti peaks see olema iga kristlase küsimus, mida saan ma teha oma koguduse heaks. Eelkõige maal, kus elanikkond väheneb, on koguduste toimetuleku ja kirikute hooldamisega suuri raskusi. Neid probleeme saab lahendada ainult üheskoos.
Peaksime püüdma sinnapoole, et koguduseliikmed ja kogukond oleksid teadlikud vajadustest ja valmis võtma ka kohustusi. Viimaseid ei tohi jätta vaid vaimuliku mureks. Vaimuliku esmane ülesanne on kuulutada Jumala sõna ja jagada sakramenti. Siis oleme ka vaimulikult rikas ja tugev rahvas.
Sirje Semm

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)