Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Andres Põder: hindan tulemusi heaks

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Peapiiskop Andres Põder on järgmisel nädalal 60. aastapäeva tähistava Usuteaduse Instituudi vilistlane.
Usuteaduse Instituudi suvesess 1985. aastal Pärnus: Evald Saag, Andres Põder ja Mihkel Kukk.

1969. aastal üle instituudi läve astumist meenutab ta täna kui Jumala kutset läbi õigete kogemuste ja õigete inimeste.

Eesti Kirikule antud intervjuus annab peapiiskop hinnangu kiriklikule kõrgkoolile ja meenutab oma õpinguaastaid.

Usuteaduse Instituut on hoidnud katkemata teoloogilise hariduse saamise võimalust Eestis Tartu Ülikooli usuteaduskonna suletud olemise aastail 1940–1991 ja jätkab seda tänase päevani. Kuidas hindate Usuteaduse Instituudi tänast akadeemilist ja majanduslikku seisu?

 

Tänase avatud maailma standardite juures ei ole heatasemelise kõrghariduse andmine väikesel eraülikoolil lihtne ega odav. Hindan tulemusi heaks. Eelmisel aastal sai UI rahvusvahelise akrediteeringu 7 aastaks bakalaureuse- ja 3 aastaks magistriõppele. Käsil on doktoriõppe käivitamine.

Kui suudame tõsta tippu, peab ka jalam muutuma laiemaks ja tugevamaks. Majanduslikus osas on kool kindlasti veel alarahastatud, kuid suutnud siiski toime tulla. On väga rõõmustav, et õppetöö on osutunud ka majanduslikult tootlikuks. Õppemaksude näol on eelmisel aastal lisandunud tulupoolele oluline summa. Kui midagi tõeliselt head on, siis selle eest ollakse valmis ka maksma. Üldkiriku eelarvest on instituuti järjepidevalt toetatud. Samuti on instituut ise suutnud hankida mitmesuguseid lisavahendeid ja see on tänuväärne.

Tahaks loota, et avalikkuses on veelgi neid, kes oma toetusega kiriku õppeasutusele õla alla panevad. 

 

Kiriku sotsiaalse sõnumi dokumendis rõhutatakse vajadust integreerida teoloogiakõrgkool  riiklikku haridusvõrku. Milline on olnud UI roll EELK ühtse  hariduspoliitika elluviimisel?

 

Eesti Vabariigi kõrghariduse võrk ei ole veel lõplikult välja kujunenud. Käimas on üleminek nn  3+2 süsteemile (s.t bakalaureuse- ja magistriõpe).  Usuteaduse Instituut on samuti selle süsteemi üle võtnud. Kuivõrd UI-l on põhikirjaline ülesanne anda ka doktoriõpet, tähendab see vastavate riiklike nõuete täitmist ülikoolina. Eesti on väike.

Täna ei piisa kõrgkvalifikatsiooniga õppejõude. Vajalik on tihe koostöö Tartu Ülikooliga, samuti otsime koostöövorme Tallinna Ülikooliga. Haridusministeeriumi suhtumine on olnud mõistev ja toetav.

EELK jaoks täidab UI koolituskeskuse rolli. Ja see on mõistlik. Kiriku sees pole mõtet hariduselu juhtimist dubleerida. Kiriklikul hariduskomisjonil on pigem nõuandev ja koordineeriv ülesanne.

Kas UIst kõneldes mõtleme ikka eelkõige kui EELK haridusasutust või kirikuga nõrgalt seotud teoloogilist erakõrgkooli?

 

Usuteaduse Instituudi omanikuks on EELK, omaniku ja tema loodud autonoomse kooli suhted on nii Eesti Vabariigi kui kiriku õigusruumis väga tihedad.

Kirikukogu suhtumine Usuteaduse Instituuti on läbi aastakümnete olnud igati toetav. Teistsugused väited on selgelt ebakompetentsed ega arvesta üldkiriku eelarve tulu- ja kulupoolega. UI on kiriku poolt toetatavate sihtasutuste hulgas esimesel kohal.

Kiriku olemusse kuuluvad väga erinevad tegevusalad ja ülesanded. Ükski neist pole ülerahastatud. Kelle arvelt peaks summasid ära võtma? UI ei saa olla üksnes kiriku eelarveline asutus. Unustatakse, et instituudi finantseerimisskeemi tuleb arvata ka kiriku poolt üle antud kinnisvara ja koolituse saanud kaader.

Muidugi võib küsida, kas instituut on kirikule üldse jõukohane. Küsitud on ka, kas praegu, kui teoloogilist põhiharidust annavad mitmed kõrgkoolid, on kirikul endal vaja seda teha, võiks piirduda vaid kutseõppega. Kirikukogu ja konsistooriumi arvamus on siiski olnud selline, et raskustest hoolimata tahetakse panustada oma kõrgkooli. Kiriku tervikolemusse kuulub ju see, et ta oma teoloogiat kõrgtasemel ise juhib ja arendab.

 

Enamik vaimulikke on oma hariduse saanud UI-st või selle osast Pastoraalseminarist. Millist vaimulikku koolitatakse UI õppekavade järgi? Kas koolitus tagab nõudmised, mida kirik ja ühiskond vaimulikule esitab?

 

Milline peaks olema tänase vaimuliku kuvand? See on väga keeruline küsimus, mille üle on palju arutletud. Sellisest arutlusest ei pääse ka ühiskond oluliste ametite puhul. Väljaõpe peab pidevalt uuenema.

Tuleb tõdeda, et meie klassikaline usuteaduse õppekava kipub endas edasi kandma sajanditaguseid malle. See on kindlasti hea ja fundamentaalne haridus, kuid ei arvesta alati muutunud olukorda ega tänaseid väljakutseid. UI on siiski oma õppekavasid korrigeerinud. Sisse on toodud sotsiaalse, psühholoogilise ja misjonikallakuga aineid ja see on väga hea. Pastoraalseminari ülesanne on anda valmisolek praktiliseks tööks, üldjuhul see õnnestub.

 

Millal ja milliste olude/veendumuste tõttu sai teist UI üliõpilane?

 

1969. a sügissemestril tegin lahti Toomkiriku taga oleva tollase konsistooriumimaja ukse ja andsin peapiiskopile, kes ühtlasi oli UI rektor, üle sisseastumispaberid. See oli loomulik samm pärast lapsepõlveunistusi saada looduseuurjaks, seejärel kirjanikuks  ning lõpuks filosoofiks. Nonkonformistliku noorena kutsus Jumal mind õigete kogemuste ja õigete inimeste läbi.

 

Kas kogesite võimude repressioone seoses õpingutega?

 

Mingil hetkel olevat usuasjade volinik keelanud mind kirikul üliõpilasena tunnustada ning vaimulikuks ordineerida. Et asjas selgust saada, tegin peapiiskop Toomingale kirjaliku avalduse, et olen nõus asuma aseõpetajana kogudust teenima. Kaua ei tulnud vastust. Volinik pole veel otsustanud, teatas ta viimaks.

Paljud õppejõud ja üliõpilased seisid minu eest. Lõpuks ordineeris peapiiskop mind omal otsusel. Keelaku volinik ise töötamine, kui tahab, ütles ta. Nii õnnestuski ametisse asumise kaudu stuudium lõpule viia. Aga aega läks seetõttu kauem.

Mis on õpingute ajast ilusat meelde jäänud?

 

Hästi toredad olid vestlusõhtud ja seminarid, mis tollal kujunesid teatud mõttes vaba vaimu foorumiks. Vanad õppejõud meenutasid akadeemilisi traditsioone ja noored esitasid provotseerivaid küsimusi, millele vahel vastused puudusid. Arendavad olid ka ühised istumised loengute järel Pegasuse kohvikus ja õhtud konsistooriumi saalis, kuhu paljud ööbima jäid. Vaimulikult arendavad olid ka seminarijumalateenistused Toomkirikus.

Kas instituudiaeg oli viljakas vaba vaimu arengule ja soosis loomingulist elu ja tegevust?

 

Instituut andis liigagi palju vabadust. Vahel kippusid eksamid venima. Professor Saag jättis mulje, et VT eksameid pole mõtet enne tegema tullagi, kui ei ole vähemalt sama tark kui professor ise. Teine nõudis mõne monograafia päheõppimist.

Ometi innustas see iseseisvale tööle. Masingu vaimus näitas mõtlemisele ja loomingule reeglite seadmine pinnalist mõtlemist ja oli akadeemilisele vabadusele igati vastunäidustatud. Ometi stimuleeris just see minu kaasaegset põlvkonda pühenduma enam dogmaatikale ja otsima korrastatust Jumala loomingus.

 

Mida mäletate oma tööst haridusassessorina, kui UI oli muutuste alguses ja Soomest tuli dr Seppo Alaja eestlastele toeks?

 

Mäletan konsistooriumi istungit 1992. a kevadest, kui tollane UI rektor Jaan Kiivit pani lauale avalduse lahkuda päeva pealt rektori ametikohalt, kuna ei suutnud  lahendada kuhjunud probleeme ja konflikte. Oli keeruline üleminekuaeg. Tema ettepanekul vabastati ka õppejõud. See oli väga küsitav samm.

Veidi mõtlematult ja kuulekalt võtsin vastu ülesande asuda rektori ülesannetes kureerima UI edasist tööd. Tükk vaeva nõudis organisatsiooni kooshoidmine. Õnneks  võttis dr Seppo Alaja peagi vastu minu ettepaneku  asuda instituudi rektoriks. Usuteaduse Instituut sai temalt uusi ideid ja innustust ning hakkas kiiresti ümber kujunema heatasemeliseks nüüdisaegseks kõrgkooliks.

Küsis

 

Sirje Semm