Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ametlikud seisukohad ja isiklikud arvamused

08.12.2010 | | Rubriik: Arvamus, Nädala ringvaade

Viimastel nädalatel ei tahaks küll olla proua välisminister Clintoni nahas, kes peab nüüd päevade kaupa aega raiskama, et selgitada ülejäänud maailmale, mis vahe on ametlikul seisukohal ja isiklikul arvamusel juhul, kui seda esitavad ühed ja samad inimesed. Aga küllap on välisminister juba karastunud, arvestades tema rikkalikku varasemat kogemustepagasit riigi esimese leedina.  
Julian Assange, WikiLeaksi üks asutajaist ja selle käilakujuks nimetatu, keda kummardavad tõeotsijad ja kes nüüd Londonis vahistati, on kindlasti maailma hetkel enim survestatud inimene, kelle tegutsemise motiivide kohta me tegelikult palju ei tea.
Alati võib ka muidugi küsida, kust läheb diplomaatia ja silmakirjalikkuse piir või kui skisofreeniliseks võib minna olukord, kui ametlikud ja isiklikud seisukohad erinevad.
Olen kuulnud öeldavat möödunud kirikukogu kohta, et esimest korda kahekümne aasta jooksul räägiti seal tõsiselt ka vaimsetest ja vaimulikest asjadest. Et siiani räägiti ainult rahast. Küllap selles väites on hulk emotsioone, aga ka tükk tõtt.
Võib küll olla nördinud, kui kiriku musta pesu käiakse pesemas meedias, mille tarbijateks on suur hulk kristlike põhimõtete vastaseid inimesi, kes imetabase osavusega leiavad alati plekke teiste määrimatul renomeel, kuid tuleb samal ajal ka küsida, kas oma mõtete avaldamiseks on olnud piisavalt võimalusi kiriku sees.  
Kuuldavasti võtab EELK konsistoorium õige pea palgale avalike suhete spetsialisti, kelle ülesannete hulka kuulub ka suhtlemine avalikkusega ja ametlike seisukohtade selgitamine.
Ametlike seisukohtade asemel näen ma aga hulka isiklikke arvamusi ja konsensuse puudumist, mis lõppkokkuvõttes võivad viia anekdootlike olukordadeni, kus ääremärkusena tuleb pidevalt lisada, mis on isiklik ja mis ametlik seisukoht.
Mari Paenurm

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)