Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Ameerika Ühendriikide usud ja usk

/ Autor: / Rubriik: Arvamus / Number:  /

Merile HommikSel suvel läbisin kuuenädalase kursuse, mille käigus õppisin tundma usulist paljusust Ameerika Ühendriikides.
Nagu igale ühiskonnale omane, on ka Ameerika Ühendriikide ühiskonnal oma üks ja ühine usutraditsioon, mis on avaldanud vähem või rohkem mõju pea kõikidele sealsetele erinevatele usutraditsioonidele.
Oma usust individuaalselt tunnistada ja seda reklaamida oskavad nüüd ka sikhid, sünagoogis võib kuulda ülistusteenistust, mis on äravahetamiseni sarnane uusimate kristlike vabakogudustega, avatud, kaasaegseid, «kliendisõbralikke» teenistusi võib näha nii mošeedes, templites kui ka kirikutes.
Üks ja ühine kultuuriline usk on Ameerikas vabakiriklik protestantism. Sealses ühiskonnas on üsna loomulik, et mis tahes usutraditsioon arvestab inimese vajadustega ning pakub midagi, mida ta mujalt ei saa, või pakub seda paremini.
Üks metodisti vaimulik iseloomustas kaasaegsetele ameeriklastele omast tarbijalikku mentaliteeti usuasjades tõdemusega, et «põrgut ei ole» või vähemalt uskumused põrgust ja patust pole enam kunagise tähendusega. Põrgu pole toode, millele oleks nõudlust.
Usugrupid tegelevad inimese maise elu küsimustega ning ühiskonna, kogukonna ja poliitikaga. Kõige äärmuslikum oli universaalsete unitaaride jumalateenistus, kus terve teenistuse käigus võis regulaarselt kuulda õiglusest, rahust, sallivusest, samasooliste abielust kui aatest, mille tunnustamise poole pürgida, kuid Jumalat ei mainitud kordagi.
Et usukogukonnas tegeldakse niivõrd tugevalt maise elu küsimustega ning paljud inimesed tegelevad usuga ilma, et kuuluksid ühte kindlasse usugruppi, on uurijad tänapäeval hädas, millist usulist mõistet, millal ja kelle kohta üldse kasutada.
Nii eristatakse religiooni, mis on tavaliselt seotud traditsioonilise kristlusega, kiriku õpetuse tunnustamise ja rituaalides osalemisega, usust (belief) ja vaimsusest (spirituality).
Tihti on raske vahet teha, kus üks algab ja teine lõpeb. Näiteks ka veendumuste poolest ateistis võib leiduda spirituaalsust või individuaalsete veendumustega usklikus uskmatust traditsioonilise organiseeritud religiooni suhtes.
Eestist pärit inimesena jäi mulle silma see, kuivõrd oluline on ameeriklastele perekond. Usukogukondadest kõige radikaalsemalt uskusid perekonda mormoonid. Nemad usuvad perekonda laiendatult mitmes mõõtmes – nii sidemetesse oma esivanematega kui ka sellesse, et mehe ja naise vaheline abielu jätkub igavikus –, erinevalt tavapärasest kristlikust käsitlusest, mille kohaselt taevas ollakse kui inglid, ilma sugu- ja pereeluta.
Riik ja kirik on Ameerika Ühendriikides teineteisest eraldatud, kuid religiooni ja poliitika seotust mõistmata pole Ameerika Ühendriikide poliitikat ja ühiskonda võimalik mõistagi. Kui tekivad usuga seotud pinged, siis nende lahendamiseks otsitakse reeglina põhjusi väljastpoolt usku.
Nii lähenedes on usulis-poliitiliste pingete taga olnud Ameerika ajaloos peaasjalikult rass, etniline päritolu ja kultuur ning neil võrsuv sotsiaalmajanduslik ja poliitiline ebavõrdsus. Või hilisemal ajal ka küsimused naiste emantsipatsioonist ja inimeste seksuaalvabadustest.  
Usukogukonnad on kui erinevad moraalikogukonnad, igaühel oma arusaamised praegustest tulisematest küsimustest: samasooliste õigustest ning peamiselt Kesk- ja Lõuna-Ameerikast tuleneva immigratsiooni piiravatest seadustest.
Samasooliste õiguste puhul võis kogudustes tihti kuulda, et leidub neid, kes on hoiakutelt liberaalsemad, kuid terve kogudus sellist suhtumist üksmeelselt ei jaga.
Immigratsiooni ja sotsiaalse õigluse osas olid usugrupid üldiselt üksmeelsemal seisukohal. Ehkki California presbüterlased võivad olla eri meelt presbüterlastega Texasest või Indianast.
Ühiskondadel, kus usulist paljusust vaid natuke, keelelist ja etnilist paljusust veelgi vähem ning eluviiside paljusust oluliselt vähem kui USAs, on Ameerikalt palju õppida, kuidas leida toimivat tasakaalu ühiskondliku usu ning usuvabaduse ja sallivuse vahel.


Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist