Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Aliide ja tema usk

/ Autor: / Rubriik: Järjejutt / Number:  /

1. osa

Aliide oli tavaline talunaine. Nad olidki selliste A-tähega algavate nimedega: Alviine, Aliide, Armilda, Aleida, Adeele, Amanda… Miks just A-ga, ma ei oska öelda. Sünniaastad 20. sajandi algusest kuni umbes 1930. aastani, kui nimemood muutuma hakkas. Enamik neist on surnud, mõni veel elab.
Möödunud sajandil oli aastaid ja aastakümneid, mil külaühiskond oli nende kanda. Näiteks läks Aliide sügisel 1955 mööda porist külateed – mida ta mõtles? Kas oli mingit lootust, et elu pöördub paremusele? Kas keegi uskus tolles kauges päevas, et see ilmakord kunagi lõpeb? Mis tal jalas oli, mis riided tal seljas olid? Või võttis Aliide kartuleid sügisel 1973 – mis tunded tal olid? 1923 sündinud inimene oli 1973. aastal 50aastane, täiesti elujõus.
Aliide noorusajal oli olnud suur vaesus. Läinud üks noor naine nende külast Võru linna õppima, õpetajate seminari. Pudrukauss ja leivatükk seotud rätiku sisse. Selle kompsu võtnud mineja käe otsa ja üle 20 versta maad läinud ta muidugi jala. Säherdune vaesus olnud.
Aliide olnud oma noores eas võõra juures teenimas. Lapsed pandi vaestest peredest rikkamatesse taludesse karja, et nad midagi teeniksid, endale söögi ja sügiseks riided selga. Veidi vanemana said nad tööpoisiks või –tüdrukuks. Need mõisted – poiss ja tüdruk talus – on tänapäeval täiesti kadunud.
Niisiis olnud Aliide võõra juures teenimas, karjas. Kord karja koju ajanud, tundnud ta, et kõht tühi, ja tahtnud hirmsasti süüa. Ta teadnud, kus riiuli peal kardina taga peremehel leivad seisavad. Võtnud sealt tüki leiba ja söönud. Peremees näinud seda ja ütelnud kurjasti: «Jälle sa sööd!» Aliidel tulnud vesi silma, ta pannud leivatüki käest ja ütelnud endamisi: ei söö enam! Aliidel läksid elu lõpuni silmad märjaks, kui ta seda rääkis. See on väga tugev liigutus hinges.

Kiusatu kompleks
Ilmselt sai Aliidele varakult selgeks, et maailm tema ümber on ebaõiglane. Vee tõi silma ja pigistas tundmus, et ühtedel on kõik olemas ja teistel pole peaaegu midagi. Miks just mina pean vaesuses olema? Miks just mina pean kannatama? Olnuks Aliide jõukate poolel, poleks tal kiusavat küsimust tekkinud. Jõuka jaoks on vaesus ebamäärane mõiste, tähtsusetu ja seal kaugel.
Koolis rääkis õpetaja, et kaks inimest ei ela kunagi ühtemoodi, ka siis mitte, kui mõlemale anda maja, kümme kilo jahu ja kaks kilo suhkrut. Juba järgmisel päeval on nende elujärg erinev. Ajaloos on korduvalt püütud seda võrdsust jõuga kehtestada, aga alati on see toonud veel suuremaid kannatusi.
Aliide meeleliigutust võiks seostada mõistega Hitleri kompleks. Ma ei tahaks Hitleri kurja nime üldse mainida, aga üldarusaadavuse huvides trügib see sisse. Kuidas sai Hitler Saksamaal võimule? Kui ta alustas õllekeldrites oma jutlustamist, siis olid tal pisarad silmas ja rusikas püsti: meid kiusatakse, meid alandatakse, meid tallatakse, meid röövitakse!
No kes ei taha sellise kihutuskõne ajel tõusta ja minna kätte maksma! Me veel näitame neile! Me peksame nad puruks! Alandus ja vesi silmas, see on väga tugev liikumapanev jõud. Nii tugev, et vähem kui kümne aastaga suutsid sakslased üles ehitada tohutu armee ja sõjamasina, mis purustusi külvas.
Aliide muidugi ei läinud purustama, trampima ja karjuma. Aliide kannatas iseeneses. Ja kuhu tal oligi minna? – Porine külatee, hall taevas, naisterahvas nagu ta oli… Igatsus ja kurbus vaatas talumaja akendest. 1958. aasta, 1968. aasta, 1978. aasta, vihmased sügised olid – ja kenad kevadilmad kadusid kärmesti, niipalju kui suudad neid üldse mäletada.
Pärast Aliide surma leidsin kolimisel tema voodi lähedusest väikese pühapildi, Jeesus okaskrooniga. Pildil pealkiri «Sina oled mu varjupaik ja kindel linn, mu Jumal, kelle peale ma loodan». Ma hingasin, vaikisin, hingasin ja vaatasin aknast välja. Varem ma polnud seda pilti üldse näinud. Kas selles seisis Aliide usk, tema kokkuvõte? Elu lõpu poole ühel päeval me lihtsalt istusime toas ja vaikisime väga kaua. Ma lihtsalt vaatasin tema peale, kuidas ta hingas.

Jumala nägu
Vaeste lesknaiste veeringud hoidsid kirikuuksed lahti ka rasketel aegadel. Nii on öeldud ja seda võib küll öelda. Jätaks sõna «lesknaised»… Lihtsalt vanade ja tõsiste naiste kopikad hoidsid kirikuuksed lahti. Ka oma kehaga, kes kohale tuli, hoidsid nad kiriku elusana. Punaametnik ei hakanud nendega mässama, mis neist tahta – vanamutid, usupimedusega löödud.
Tahtmatult tõuseb küsimus: kas usk, uskumine on naissoost? Alistumine, silmavesi ja kurvameelne käik kirikusse. Mina ei ole aru saanud, mis on naissoo ja meessoo olemuslik vahe peale väliste tunnuste. Kas naisel ja mehel on üldse mingit vahet, kui usku silmas pidada? Ometi elab usk ennemini Aliides kui Alfredis.
(Järgneb.)

Rannar Susi