Ainus mure

Jeesus ütleb: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada? Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! 
Mt 6:25,27,33

Me kasutame oma igapäevaelus päris palju mõisteid, millel on ambivalentne tähendus ja mida võib sõltuvalt kontekstist lausa kaksipidi mõista. Üks selline sõna on «teenima», mis võib tähendada nii saamist kui andmist. Kui enamik inimesi mõistab selle all endale ja oma perele elatise hankimist, siis Eesti kaitseväkke kutsutud sõdurid teavad, et neil tuleb ligi aastaks minna teenima oma riiki. Hästitasustatud poliitikudki ütlevad nagu ühest suust, et nende ülim eesmärk on vaid oma riiki ja rahvast teenida.
Ka kristlikus kontekstis mõistetakse teenimise all just andmist ja jagamist. Apostel Peetrus ütleb: «Teenigu igaüks teist selle andega, mille ta on saanud, nagu Jumala mitmesuguse armu head majapidajad» (1Pt 4:10). Me keegi ei pea selle maailma mõistes enne rikkaks saama, et teisi teenida. Jumal on meid kõiki juba nii rikkaks loonud, et võime saadud talentidega kauplema asuda. Kui me seda ei tee, osutume väärituteks sulasteks, kelle käest võetakse lõpuks ära seegi, mis meile antud oli.
Teine selline verb on «muretsema». Sellel nädalal alanud uus õppeaasta tõi paljudesse peredesse koolimure, mille ampluaa ulatub väikeste koolide sulgemisest tulenevast laste koolitee pikenemisest kuni saadava hariduse kvaliteedini, riietusest ja koolitoidust rääkimata. Me peame seda loomulikuks ja igati positiivseks mureks, sest muretuteks inimesteks peame vaid vastutustundetuid ühepäevaperemehi.
Ometi ütleb Jeesus: «Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda» (Mt 6:25). Mäejutluse keskses sõnumis ei keela Jeesus kellelegi seda mõistlikku ettevaatust, mis on omane igale normaalsele inimesele. Algtekstis kasutatakse siin muretsemise kohta kreekakeelset sõna, mis tähendab ärevust ja rahutust. Selline muretsemine ei ole mitte innustav ja elus edasi viiv hoiak, vaid midagi, mis võib meid täielikult endasse haarates vaimselt vangistada, ilma et me ise seda märkaksimegi. Just selline muretsemine on patt.
Seega Jeesus ei kaitse abitut, pillavat või hoolimatut ellusuhtumist, vaid keelab liigsest muretsemisest põhjustatud sisemise rahutuse ja hirmu, mis võtab meilt ära elurõõmu. Ta näitab, et inimene, kes on elus ainult söömise ja riietumise, kuulsuse ja rikastumise peal väljas ning vaid selle pärast mures, et homme paremini välja näha kui täna, on mammona ori. Ükski aga ei saa teenida kahte isandat, Jumalat ja mammonat samaaegselt. Jeesus tahab öelda, et kui Jumal on meile juba elu andnud, võime teda usaldada ka palju väiksemates asjades nagu riietus, toit ja muu sellesarnane.
Ema Teresa kohta öeldakse, et tema isiklik varandus koosnes vaid kahest nunnarüüst, millest üks oli tal seljas ja teine kohvris. Rohkemat ei olnud sellele kasvult väikesele, kuid XX sajandi ühele suuremale naisele üldse vaja. Isegi Nobeli rahupreemiat ei kulutanud ta selleks, et oma garderoobi täiendada, vaid et teenida neid, kelle juurde Jumal ta oli saatnud.
Jeesuse retoorilist küsimust, et kes teist suudaks muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada, on mõistetud kaheti. Ühelt poolt arvatakse, et Jeesus teeb siin naerualuseks alaväärsustunde all kannatava lühikesekasvulise inimese, kes tahab ükskõik millise hinnaga pikemana näida. Tänapäeval kantakse selleks ülikõrgeid kontsi, lopsakaid peavarje või triibulisi riideid. Kuna üks küünar on küllalt suur mõõt­ühik, ligi pool meetrit, siis ühegi kavala trikiga ei suudaks inimene oma pikkusele poolt meetrit juurde lisada.
Teine ja tõenäolisem seletus on siin see, et keegi meist ei suuda muretsemisega oma eksistentsile isegi ühe küünra jagu aega juurde võita. Veel enam, liigse muretsemisega me pigem lühendame meile Jumala poolt määratud eluiga. Ja ka see on patt. Üleliigse muretsemisega nende asjade pärast, mis ei ole meie võimuses lahendada, avaldame piltlikult umbusaldust Jumalale.
Õnneks annab Jeesus meile ka võtme sellise mure võitmiseks. Selleks tuleb otsida esmalt Jumala riiki ja selle õigust. Kuidas seda aga aidata leida nendel inimestel, kelle jaoks see kõik tundub olevat liiga kõrge ja kauge? Tänapäeva inimene on harjunud, et kõrgused ja kaugused ei ole enam ületamatud ja kättesaamatud. Sirget ja mugavat otseteed loomulikult sinna ei ole. Jee­sus näitab, et alles asjade õigesse järjekorda asetamine oma elus, ka siis, kui see peaks kaasa tooma raskust ja ebamugavust, avab meile tee Jumala riiki ning laseb meil juba siin osa saada selle riigi õigusest. Olgu see meie kõigi ainus ja tõeline mure. Aamen.

 

 

 

 

 
Mihkel Kukk,
Rapla koguduse õpetaja