AINULT ÜKS KÜSIMUS

Milline oli teie viimane välislähetus?
Jaan Tammsalu, Tallinna Jaani koguduse õpetaja:
14.–18. septembrini toimus Lõuna-Koreas Soulis organisatsiooni Universal Peace Federation korraldusel konverents, kus kõneldi rahu võimalikkusest tänapäeva maailmas. Kohal oli 400 delegaati, 180 rahvust. Ainsa eestlasena esindasin seal eestlasi.
Jagasin hotellituba kauaaegse Fidži parlamendi presidendiga. Ajasin juttu professoriga, kes oli Jaapani välisminister siis, kui Jaapan tunnustas Eesti iseseisvust. Kohal olid Mongoolia ja Valgevene endised presidendid, paljude riikide endised ministrid, parlamentäärid, imaamid, rabid, piiskopid, preestrid ja paljud teised.
Konverents ja seminarid olid väga heal tasemel. Kui rääkisime maailmast, mis on hukas, ütles üks iirlane: hiina vanasõna väidab, et üks langev puu metsas teeb rohkem lärmi kui selle metsa tuhanded puud saja aasta jooksul kasvades, taeva poole sirutudes. Ikka ja jälle jõuti selleni, et oleme ühe Isa lapsed. Olenemata usutunnistusest ja rahvusest, oleme ühe pere liikmed.
Eriline selle konverentsi juures oli delegaatide sõbralikkus. Ei mingeid vahetegemisi, kõrgemaid ja madalamaid kohti. Avatus, heatahtlikkus, mõistmine. Prantsuse suurima mošee õpetaja ja konfuutsiuse õpetuse meister, juudi rabi ja suure riigi endine välisminister kallistasid hüvastijätuks ja olid valmis pikkadeks vestlusteks, küsimata, kas oled nende kaliibri mees või ühe pisikese riigi kristliku koguduse õpetaja.
Muide – selleks, et sõita Souli, pidin esmalt üle kahe tunni sõitma hoopis valele poole – Frankfurti ja sealt tagasi üle Sõrve sääre 11 tundi õigele poole. Saksamaal oli aega käia Mainzis ja Frankfurdis. Sealsetes väga vanades kirikutes jäi silma üks detail. Kui Eestis muinsuskaitsjad ei taha midagi kuulda statsionaarsete ratastooliteede ehitamisest isegi vaid alla kahesaja-aastastesse kirikutesse, siis sealsetes vanades ja vägevates kirikutes viivad ratastooliteed kuni altarini. Paistab, et  sakslased on meist selles osas inimsõbralikumad.