Esileht » Arvamused » Arvamus »

Ah sa Juudas!

20.04.2011 | | Rubriik: Arvamus, Teoloogilist

Giotto di Bondone, fresko «Juuda suudlus»,  14. sajand. Repro
Juudas on üks ilus poisslapse nimi. Ja mitte üksi: see nimi oli kord ka tervel riigil – Juudamaal. Piibli lehekülgedelt võib nime Juudas leida 188 korral (kui toksida arvutisse Juuda, siis 1080 korral), vaid 27 korral on mõeldud äraandjat Juudast. Ometi on just see äraandja kuulsaks saanud ning nüüd mõeldakse Juudast nimetades enamasti ikka tema peale.

Juudas on vist küll enim erimeelsusi põhjustanud isik Piiblis. Isegi Pilaatuse olemuses ollakse enam-vähem kokku leppinud, kuid Juuda kirjeldused käivad ikka seinast seina.
Selle paastuaja ülesandeks tuli mulle Juuda kohta arvatu avastamine. Uuritud sai ilukirjandust: Mihhail Bulgakovi «Meister ja Margarita», Peter Morgeni «Sõnum», Ain Kalmuse «Juudas», Jorge Luis Borgese «Kolm versiooni Juudast» ja Nikos Kazantzakise «Viimne kiusatus».
Kui kaugele võib minna
Muidugi mõista lugesin ka Piiblist üle kõik äraandja kohta kirjutatu, kuid seda on õigupoolest üsna vähe. Vaid Johannes teatab lisaks nimelisandile «äraandja» ka seda, et Juudas «oli varas; kukruhoidjana ta poetas kõrvale sissepandut» (Jh 12:6). Matteus annab ainsana edasi teate Juuda elu lõpust: «Kui siis tema reetja Juudas nägi, et Jeesus oli mõistetud surma, kahetses ta ja viis need kolmkümmend hõberaha ülempreestritele ja vanematele tagasi /…/ Ja visanud hõberahad templisse maha, Juudas eemaldus, läks ära ja poos enese üles.» (Mt 27:3,5)
Seda kinnitab ka salmike apostlite palvest, kui nad otsisid meest, kes täidaks lahkunu asemel (Ap 1:25) «apostliameti, kust Juudas on tagasi astunud, et minna paika, kuhu ta kuulub».
Õigupoolest on selle vähesega Piiblis juba üsna palju öeldud. Vähemasti nii palju küll, et Kazantzakise väljapakutu võib julgelt ilukirjanduse valdkonda jätta ega tasu seda tõelähedasena arvestada.
Kazantzakis on nimelt kirjeldanud Juudast kui ausat ja vaprat vabadusvõitlejat, kes alul küll Jeesuse tõelist missiooni ei mõista ja põlgab roomlastele riste tegevat puuseppa, hiljem saab temast aga Jeesuse kõige ustavam kaaslane, kes mitmel korral mõistab ainsana Jeesuse sõnade tegelikku mõtet. Alles suure sundimise peale ja tõelise truuduse ajel on ta nõus Jeesust ära andma.
Jeesuse meelitaja ja õrritaja
Ka «Viimses kiusatuses» on just Juudas see, kes Jeesusele õige tee kätte näitab. Tegemist on küll ilukirjandusliku teosega, kuid kui suudame mõnest moonutatud tõigast mööda vaadata, siis mulle tundub, et see raamat juhatab ikkagi Jumalale lähemale. Eks Piibli tava on ju ka ühest asjast erinevate tahkude alt kõnelda ning nõnda sõnadest kõrgemal asuvale tõele viidata.
Teiseks äärmuseks, mis samuti pigem ilukirjanduse valdkonda kuulub, on Bulgakovi «Meister ja Margarita». Seda lugedes ja filmina vaadates kumas loost minu jaoks läbi nõukogudeaegse inimese põhjatu ahastus ning venelase hea tsaari ootus. Aga kui hea tsaar on kurat, milline on siis äraandja?
Bulgakovi Juudas on preestrite poolt üheks õhtuks palgatud nuhk, kes Õpetaja enese kotta meelitab, õhutab ta riigivastastel teemadel kõnelema ja laseb siis teisest toast välja karanud korrakaitsjail kinni võtta. Sarnasele põlastusväärsele tegelasele kaasajas, kes nüüd kommunistlike preestrite käsul kuradi järel nuhib, laseb kurat kuuli rindu kihutada. Jeesuse reetnud Juuda tapab aga kahetseva Pilaatuse ihukaitse. Jällegi palju mõtlemisainet pakkuv lugu, kui suudame head ja olulist ebaolulisest eristada ning aimame öeldule eelnevaid ajendeid.
Omade meeste mõtted
Kui kaks eelkirjeldatud äärmuslast pole püüdnudki oma teostes evangeeliumide sündmustikku järgida, siis kaks minu loetud eesti autorit on sündmuste käigus küllaltki tõetruud. Samas on nende arusaamised Juudast vastandlikud.
Peter Morgeni «Sõnum» kulgeb sarnaselt Bulgakovi teosega kahes ajas: Jeesusega Iisraelis ja euroametnikega Strasbourgis. Ka Morgeni käsitlus Juudast on sarnane pigem Bulgakovi kujutatuga: Juudas on kehastunud kurat, kelle eesmärgiks on kõikjal vastu hakata ja Jeesust õrritada. Kui Jeesus üksi üle Galilea järve minema kõnnib, siis tormab vihast särtsuv Juudas talle järele, kuid vajub mõne sammu järel sisinaga vette. Risti allgi käib Juudas veel «juutide kuningat» osatamas, kuid tema keha ripub juba oksa küljes.
Kalmuse Juudas on aga nagu Kazantzakiselgi terake ärksam noormees, keda on juba poisikesest peale muistse vabadusvõitleja nime pärast õrritatud. Seesama intelligentsus on talle ka koormaks, mis ei lase teistega ühist keelt leida. Peamiseks tõukejõuks äraandmise teel saab Kalmuse Juudale aga seisusevahede tõttu õnnetu armastus. Kalmus lõpetab raamatu pildiga ihuüksi oma koormat kui risti kandvast Juudast.
Hullud ja huvitavad mõtted
Kõige põnevama ja suisa ekstravagantse Juuda olemuse kirjelduse pakub välja J. L. Borges jutustuses «Kolm versiooni Juudast». See on suisa nii põnev, et kergesti ärrituvail inimestel ei tasuks siit edasi lugeda.
Borges ei jutusta lugu, vaid esitab kolm põhjendust Juuda teole. Esimene neist rajaneb teoorial, et pühadus on maailmas jääv suurus. Kui kõige püham tuli maailma, siis pidi keegi maailmast minema põrgu. Jeesuse ja Juuda saatused on paralleelsed. Teise versiooni kohaselt oli Juudas ülim askeet, kes järgis põhimõtet: «Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle» (1Kr 1:31).
Selles askeesis täiuseni jõudmiseks tegi ta kõige põlastusväärsemaid tegusid: Juudas ihaldas põrgut, sest Issanda õnnest oli talle küllalt. Kolmas versioon on aga eelnevatele hoopis vastupidine. Selle kohaselt alandus Jumal olema inimene ega jäänud seejuures imetletud õpetajana poolele teele. Et kõiki lunastada, pidi ta saama kõige roojasemaks. Jumal muutis end inimeseks täielikult, kaasa arvatud alatus, inimeseks kuni hukkamõistmise ja põrguhauani. Meie lunastamiseks sai ta Juudaks.
Meile on tuttav vanasõna: Ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sina. Või siis teistpidi: Ütle, kes oled sina, ja ma ütlen, kes on su sõbrad. Kui oled Jumala Poeg, siis on su sõprade hulgas ka igasugu patuseid ning küllap on terake nende olemusest ka sinu kanda.
Siinkohal tahan veel kord hoiatada, et mõtlemine on kasulik üksnes neile, kes oskavad olulist ebaolulisest eristada. Mõtlemine on kasulik vaid siis, kui me ei lase end mässida püünistesse, mis iga mõtleja ette on seatud
Kukkur enne suudlust
Lõpetuseks veel üks tera: ära­andmisega seoses on kõikjal kõneldud Juuda suudlusest, kuid seal olid ka riigikiriku preestrid, kes ulatasid kukru. Meie kirikus kõneldakse üldisest preesterlusest: me kõik oleme kutsutud ja seatud seisma Jumala ees palves oma kaaslaste eest. Meil kõigil on vastutus oma kiriku palge eest – meie kujundame selle. Kumb on hullem: kas juudasuudlusega sõbra reetmine või oma jäikusest tuleneva mõistmatuse tõttu hea sõnumi kuulutaja kõrvaldamine? Jumala sõna on endiselt elav ja võib tulla nii, kuidas me ei oska oodatagi.
Sel suurel nädalal soovin ma teile avarat südant ja meelt, mis suudaks mõista ka tavapärasest erinevalt öeldud sõnu ning ikkagi jõuda suhtlemise tuumani, see on Jumala armastuseni inimeste vastu ja inimeste armastuseni isekeskis. Selleks juhatagu ja õnnistagu meid Jumal!
Jaan Nuga,
Palamuse koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)