Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Ago Viljari – pastor, pedagoog, professor

02.11.2010 | | Rubriik: Persoon minevikust

Ago Viljari (7.12.1910–26.7.1989)Oleme jõudnud aega, mil on täitunud või täitumas 100 aastat nende meeste sünnist, kes tagasid teoloogilise koolituse ja uurimistöö järjepidevuse Eestis. Usuteaduse instituudi 60. aastapäevaks kogusime ühte oma ruumidest fotod inimestest, kellega praegustel üliõpilastel ja paljudel tosinagi aasta eest lõpetanutel enam isiklikku kontakti ei ole olnud.
Hiljuti tekkis mul ängistav arusaam ajalennust, kui otsisin elavate mälestuste vestjaid 4. novembril toimuva konverentsi jaoks. Siis tähistame 100 aasta möödumist professorite Robert Kannukese ja Ago Viljari sünnist. Neidki elavaid mäletajaid, kellel on olnud väärikate meestega sügavamaid kokkupuuteid, on vähe.
Ago Viljari, ristinimega Franz Krillo, sündis koolijuhataja Friedrich ja tema abikaasa Karolina Krillo pojana. Oma nime muutmise Ago Viljariks võttis tulevane mitmekülgne loovisiksus ette omal algatusel.
Peret tabas tiisikuse tõttu järjest mitu surmajuhtumit, ema lahkudes oli Ago üheksa-aastane. Kokkupuude leinaga varases eas võis aidata kaasa sellele, et Ago Viljarit meenutatakse kui üht delikaatset ja meisterlikku hingehoidjat.
Tema kooliõpetajast isa toimetas ka ristimisi, majaõnnistamisi ja kirstupanekuid, mistõttu inimese elukaart hõlmavate sündmuste kristlik foon ümbritses kasvavat last juba varakult. Isa kodune aednikutöö oli korraldatud nii, et ka lastel olid oma peenrad, mille eest hoolitseda. Armastus aiatöö vastu säilis kogu elu ja sai nähtavaks ka Ago Viljari viimases elupaigas Elvas tema koduaias.
Valga poeglaste gümnaasiumis õppides kuulusid Ago Viljari huviainete hulka ilukirjandus, ajalugu ja ladina keel. Klassiajakirja Eha algatamise järel alguse saanud kirjatööde jätkuna ilmus tema kirjutis «Vabad, kuid siiski orjad» karskusseltsi ajakirjas Külvaja. Sõbra Bernard Kangroga ühendas teda süvenev huvi kirjanduse vastu, loeti raamatuid ja gümnaasiumi ajal ilmus Viljarilt veel mitmeid kirjutisi.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist väga heade tulemustega alustas Ago Viljari 1929. aastal õpinguid Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas, algusaastatel oli rõhk ladina keele, kreeka-rooma kirjandusloo ja pedagoogilise psühholoogia õpingutel.
Ülikooliaegsetele auhinnatöödele «Surnuga seoses esinevad kujutlused eesti rahva­usundis» ja «Kirikuisa Origenese õpetus Pühast Kolmsusest» järgnesid diplomitöö «Usuline element eesti rahva legendlauludes» ning tegeliku usuteaduse õppetooli juures pedagoogilise rõhuasetusega magistritöö «Johann Hinrich Wicherni vaated usulise kasvatuse alal ja nende vaadete väärtus tänapäeval». Selle alusel anti A. Viljarile 1942. aastal teoloogiamagistri kraad ja õigus alustada Uue Testamendi professori Siegfried Aaslava juhendamisel doktoritöö kirjutamist teemal «Jeesuse ja Pauluse õpetuse vahekorrast».
Nõrgavõitu tervisega Ago Viljarit tabas raske löögina 1944. aastal sõjaaegne tulekahju, mille käigus hävisid raamatud, muud kogutud materjalid ja doktoritöö käsikiri. Niisuguse sündmuse järel napib inimlikku jõudu hävinud tööd uuesti alustada. Võib-olla ei olnud seda ka vaja, Viljari loominguline töö usuteaduse instituudi heaks oli selletagi korvamatult rikas.
Juba Teise maailmasõja algusajal esitas Viljari taotlusi prooviaastale lubamise kohta, kuid teadmata põhjustel ei toiminud kirjavahetus enne, kui piiskop Johan Kõpu vastuse alusel 1944. aastal avanes praktikavõimalus Tartu Ülikooli koguduses ja hiljem Maarja koguduses. Ordinatsiooniga 10. detsembril 1944 algas A. Viljari pikaaegne ja õnnistusrikas karjasetee vikaarõpetajana Vastseliinas. Õnnistusrikas tee koguduseliikmetele ja küllaltki okkaline Ago Viljarile endale.
Oma kesise tervisega jätkas ta Vastseliinas teadustööd, käis õpetamas Tallinnas ja jõudis pidada hingehoidlikke kõnelusi koguduseliikmetega. Kui keegi käis õpetajale oma abikaasa peale kaebamas, küsis vaimulik kõigepealt, kas kurtja on sellel teemal abikaasa endaga rääkinud. Kui vastus oli eitav, läkitas Viljari selle inimese koos omapoolsete nõuannetega tüliküsimust esmalt asjaosalise endaga selgitama.
Töömahu lisandudes ja tervise halvenedes pidi Viljari tegema valiku tähtsaima ja ainulaadseima kasuks. Tema puhul oli selleks teadustöö. Teenimine Vastseliinas lõppes aastal 1971 ja uues elukohas Elvas sai Viljari kirikuvalitsuse rahalisel toel teha mõnda aega teadustööd ning valmistada ette õppematerjale instituudile.
Tervist arvestades oli see viimane aeg võimaldada Viljarile mõned aastad tema enda sõnade kohaselt «vabakutselise usuteadlase elu». Alates 1979. aastast teenis ta siiski otsekui kohakaasluse alusel Elva kogudust, koostades samal ajal vanakreeka keele õpikut ning sõnaraamatut.
Kui ma seda kaheköitelist teost ise 20 aastat tagasi kasutasin, imestasin koostaja sügavate teadmiste üle kogu kreeka pärandi tundmisel. Ago Viljari kreeka keele õpik on senini suurim eestikeelne sellealane töö. Õpiku kirjutamiseks vajaliku kreeka tähtedega mehaanilise kirjutusmasina oli Vana Testamendi professori Evald Saagi andmete kohaselt suutnud oma aktiivsete sidemete kaudu hankida ja Eestisse toimetada peapiiskop Jaan Kiivit sen. Õppetekstide hulka oli Viljari arvanud teiste seas ka lõike Xenofoni reisikirjeldusest «Anabasis».
Mõtlen vahel, kui ometi oleks saanud Viljari kavasid instituudis süstemaatiliselt edasi arendada sellest punktist, kuhu Viljari need viis. Katkeid akadeemilise traditsiooni edasiandmises on olnud. On tajutav, kuidas nii väikese rahva puhul, kus mõnda distsipliini katab põlvkonna vältel süvatasemel vaid üks või kaks inimest, ripub tuule peale jäämise oht pidevalt Damoklese mõõgana õhus.
Okkalisust pidi Ago Viljari taluma kogu elu, peale kogudusetöö ka oma teise suure armastuse ja kutsumuse põllul usuteaduse õppejõuna. Teadusele ja õpetamisele pühendatud aeg, energia ja kulunud tervis ei saanud päris vääriliselt tunnustatud. Tasust me siinkohal rääkida ei saa, sest olud olid nii kogudustel kui kirikuvalitsusel väga kitsad.
Usuteaduse instituudi rajamisel ja töö käivitamisel 1946 olid tegevad E. Saag esimese dekaanina ja peapiiskop Jaan Kiivit. Režiimi poliitiline ja lausa füüsiline surve ei kadunud kuhugi ning instituudi püsimajäämise ja sisulise arendamise oleme võlgu Ago Viljarile, kes pikaajalise suure koormusega töötanud õppejõuna ja teise dekaanina (1967–1983) jättis sügava jälje paljude juba elutöö lõpetanud, kuid ka veel praegu töötavate pastorite pähe ja südamesse.
Üks praegu elavatest pastoritest on öelnud, et Ago Viljariga lahkus 26. juulil 1989 meie peamine akadeemiline hingehoidja. Selle muheda, tasakaaluka ja prillide taga pisut vidukil silmadega hea kuulaja ja nõuandja puhul võib imestada, kuidas üldhariduslik silmaring, teoloogiline kompetents ja südameheadus ühinesid pedagoogiliseks taktiks ja pastoraalseks eeskujuks. Ning seda kõike vaatamata kibedatele saatuselöökidele ja sagedasele ülekohtu kannatamisele. Siiski sai ta lesestumise järel tuge oma teiselt abikaasalt Leililt.
Ago Viljari mahukate algupäraste teoloogiliste tööde ja tõlkeliste õppematerjalide bibliograafia leiab Malle Kruusma bakalaureusetööst «Ago Viljari EELK vaimuliku ja teoloogina» (Tallinn, 2007). Me teeme hästi, kui lõpetuseks võtame südamesse katke Viljari artiklist «Uuest elust Pauluse juures»*. Selles avaneb Pauluse näite läbi sõnum meile ka tänasel päeval, kus kiusatus õigustada kõikelubatavust on suur.
«Meeleparandus tähendas siin esmajoones valmisolekut oma senise elu muuta laskmiseks. Alles Jumala pühale tahtele kuulekana alistumine viis meeleparandaja viimaks ka patutundmisele ja patukahetsusele. Ka Pauluse poolt kasutatud mõiste «usk» sisaldas täieliku iseenda üleandmise Jumalale, mis lõpeb oma senise elu väärituse ja patususe äratundmisega. Sünoptiliste evangeeliumide mõiste «meeleparandus» ja Pauluse kasutatud mõiste «usk» kattuvad ning võiks mõlemaid iseloomustada väljendusega «meeleparanduslik usk». Selline usk viib elamisele Jumala riigis.»
Randar Tasmuth,
usuteaduse instituudi rektor

*Viljari, Ago, «Uuest elust Pauluse juures». – EELK aastaraamat. Konsistooriumi väljaanne. Tallinn, 1956, lk 32.

Ago Viljari
Sündis vana kalendri järgi 24. novembril (ukj 7. dets) 1910 Karulas.
Õppis Tartu ülikooli usuteaduskonnas 1932–1941, lõpetas cum laude.
Ordineeritud 10. detsembril 1944.
Usuteaduse instituudi õppejõud, Uue Testamendi ja kreeka keele professor 1946–1983, dekaan alates 1967.
Teenis Vastseliina kogudust 1945–1971, Elva kogudust 1979–1986.
Suri 26. juulil 1989. Sängitatud Elva kalmistule.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)