Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Aega templit korrastada

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number:  /

Kui rahva väidetav statistiline kaugus kirikust ja usust paneb mõnedki meist murelikult tulevikku vaatama, siis oskab osa poliitikuist neid arvutusi oma kasuks pöörata. Nimelt lubavat Euroopa uskmatuma rahva tiitel meil vabalt teha tööd ning suurendada Eesti majanduse tootlikkust ja rahvuslikku rikkust ka päevadel, mil teised Euroopa rahvad ja riigid on kammitsetuina usust sunnitud keset tööaega puhkepäevi pidama.
Mõni aeg tagasi selgus, et Eesti on oma tormilises arengus taas jõudnud ühe statistilise tippsaavutuseni. OECD ehk Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni hiljutine uuring kuulutas Eesti arenenud tööstusriikide seas kõige sallimatumaks riigiks. Ja seda vaatamata meie usuleigusele. Pidavat mõnede inimeste arvates ju usk olema see kõige suurem sallimatuse allikas. Võta siis kinni, kus on tegelik põhjus ja kus tagajärg.
On suisa silmatorkav, kuis sallimatuse vaim paneb inimesi tegutsema. Igapäevast sallimatust annab ka avalik kommentaariruum, kus anonüümne kodanikujulgus õitseb. Millele tugineb me rahva sellelaadne vaimsus? On see meie ajalooline kogemus, mis meil rahvana on aidanud püsima jääda? Millised aga on sellise vaimsuse teised viljad? Kirjanik Tõnu Õnnepalu mõtiskleb oma «Flandria päevikus»: «Vaimne pole midagi lisaks, midagi muuseas, mingi elu kaunistus või eneseabi, mis kuskil viimasel kursusel ära õpitakse. See on elu, mida elatakse sünnist saati. See ongi meie vaimne elu. Seda ei saa kõrvalt juurde võtta. Veel üks inetu moodne eksitus! Kogu see vaimsus. See paljuneb viimasel ajal nagu hallitus või mädanik. Kõik on kuidagi vaimsed. Aga kuidagi valesti.»
Kas ka kirikul saavad olla vaimsusega lood kuidagi valesti? Ikka saavad. On ju usuliselt õigustatud vägivald ja sallimatus ajaloos tõepoolest vili, mis vaevalt saab küpseda Pühas Vaimus kasvades. On ohtlik ja kahetsusväärne, kui tavad ja õpetused tõusevad Tõe ja Armastuse Vaimust tähtsamaks. Kiriklike tavade ja õpetuse väärtuslikkus saabki ju seisneda pigem selles, kuivõrd need suudavad toetada ja innustada meil Püha Vaimu templitena head vilja kanda. Ei taha me ju hiljem seista silmitsi viljadega, mis oleksid Pühale Vaimule teotuseks. Pühakirjas lubatakse meile andestada igasugused patud ja pühaduseteotused, kuid Püha Vaimu teotamist ei andestatavat iialgi.
Kui meie ihu on meis oleva Püha Vaimu templiks ning me kõik oleme sellesama ühe Vaimuga ristitud üheks ihuks – kirikuks, siis pole ka ju midagi naljakat karikatuuris, kus kiriku lukustatud uksel on silt, et Jumalat pole kodus. Kuis saakski ta seal olla? Hoopis tõsisem küsimus on aga see, kas oleme sulgenud iseendas Jumalale tema enda kodu ukse. Seepärast tuleks ka täie tõsidusega võtta Pauluse sõnu korintlastele: «Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim? Kui keegi rikub Jumala templi, siis Jumal rikub ka tema, sest Jumala tempel on püha, ja see olete teie.» Nii nagu oleme Jumala templitena pühad, nii on seda ka teised ja pole vahet, kas rikume Jumala templit endas või teistes.
Võiks ju mõelda, et pole neid usulisi tähtpäevi vaja inimestele, kes kirikus ei käi. Pealegi on ju töötamine protestantlikus traditsioonis üks väärikas Jumala teenimise viis. Kuid ometi ei ole meie kui rahva vaimsust võimalik kujundada majanduse tootlikkusega. Jättes oma vaimsuse pelgalt turu reguleerida, on tulemuseks pigem viljad, mille üle pole põhjust hiljem uhkust tunda. Seda enam, et siiani ei paku ükski kindlustusfirma meis asuva Jumala templi rikkumise vastast kaitset.
Pealegi, pole see eestlane midagi usus ja vaimus nii tuim tükk, kui vahel arvatakse. Pole meiegi hinges võõrad igatsus millegi lõpmatult üleva ja igavikulise järele. Olles aga loomult pigem korralikud, ausad ja sirgemeelsed, kipume sageli tõde ja õigust taga ajama ka Jumala endaga, ja see protsess võtab tõsiselt aega. Eks usuasjad vajavad sirgeks rääkimist ja niisama töö kõrvalt seda ei tee. Tänu meie rahvuslikule loomusele on meil neid puhkepäevi rohkemgi vaja kui paljudel teistel rahvastel, kes usuküsimustesse palju lihtsameelsemalt suhtuvad. Kord peab ju majas olema. Ja seda nii riigis, linnatänavail, kodudes kui ka Püha Vaimu templis. Ehk siis hakkab me vaimsus ka neid paremaid ja kaunimaid vilju kandma.

Taavi Laanepere
,
kaitseväe peakaplan