Aeg puudutab meid alati

Aeg kulgeks alati nagu ühte moodi. Ometi pole see nii, sest sündmused, mis aega täidavad, on erinevad. Vahel need rõõmustavad meid ja vahel kurvastavad. Mõnikord puudutavad need üksikuid inimesi, mõnikord kogu rahvast. Mõne sündmuse suurust ja mõju võib olla raske isegi hoomata.
4. juunil tehti Otepääl teatavaks kirikuaia väravatele tulevate bareljeefide konkursi võitja – Gea Sibola Hansen. Ta ütles, et konkursist osa võtma ajendas Eesti lipu teema, mis on tema jaoks tähtis. «Töös olevad motiivid tulidki kuidagi iseenesest – taasiseseisvumisega seoses meenusid mulle endale tudengipõlvest ärkamisaja laulud ning lipu toomine Otepääle hobuvankril on väga jõuline motiiv,» rääkis autor. Praegu ei kujuta me ette, et ükski tähtsam sündmus või tähtpäev mööduks sinimustvalge liputa. Olgu või ema sünnipäev – käsi haarab enesestmõistetavalt lipu järele.
Pühapäeval päikesetõusu ajal süüdati Tartus laulu- ja tantsupeo «Puudutuse aeg. Aja puudutus» tuli. Esimesest üldlaulupeost möödub tänavu 145 aastat ning esimese professionaal­se naishelilooja ja koorijuhi Miina Härma (9.2.1864–16.11.1941) sünnist 150 aastat. Tema panus 145 aasta pikkuses laulupeotraditsioonis kui ka rahvuslipu sünnis 130 aastat tagasi on hindamatu. Nii laululooja kui tänavuse peo meenutuseks emiteeris Eesti Pank esmaspäeval hõbedase meenemündi. Miina Härma laulud puudutavad meid ikka ja jälle.
Iga päev käime võib-olla mööda Eesti Rahva Muuseumi näitusemajast, mõtlemata tema tähtsusele ja igal kolmapäeval tuleb postkasti kirikuleht, tuleb vaid tellimus teha. Needki on märgid aja puudutusest.
Rita Puidet