Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Advendimõtteid värviliste akende tagant

17.12.2008 | | Rubriik: Kultuurielu

Maalikunstnik Kim En Joong on saanud kuulsaks peamiselt oma eripäraste vitraažidega. Tema looming on laialt tuntud ja hinnatud Euroopas ning Ameerikas.

Kimi teoseid leiame muuseumides, kunstigaleriides, kloostrites ja kirikutes. Prantsusmaal näeme neid eriti palju. Viimane suurem loometöö leidis sobiva koha Brioude’i basiilikas, mis kuulub Auvergne’i kõige kuulsamate kirikute hulka.
Kuid Kim, eesnimega Joong, ei ole mitte ainult kunstnik, vaid ka preester. Ta sündis Koreas aastal 1940, õppis joonistamist Sŏuli kunstikoolis, mida tollal juhatasid Pariisi välismisjoni mungad. Sellele järgnesid kunstiajaloo- ja filosoofiaõpingud Sŏuli ülikoolis ja Šveitsis Fribourgis.
Kim tunneb valguse külgetõmbejõudu nii kunstis kui ka elus. Ta lasi end ristida, astus dominikaani ordusse ja paar aastat hiljem sai temast preester. Nüüd on tema kodukohaks Pariisi Dominikuse klooster. Eriti liigutav on mõelda, et pärast preestriks pühitsemist ristis ta oma vanemad.
Valgus on oluline element isa Kimi maailmapildis. Ta jutustab, et oli saanud oma esimese vapustava valguseelamuse nelja-aastase poisikesena kuskil Korea riisipõldudel, kus ta ühel õhtul nägi, kuidas «loojeneva päikese kiir kahe pilve vahelt libises vasevärvi veepinnale».
Hiljem Euroopas avastas ta vaimustusega keskaegsed klaasimaalid. Ta tsiteerib meeleldi püha Bonaventurat 13. sajandist, kes ütles, et valgus tuleb Jumalast ja värvid sünnivad valgusest ning et need annavad au oma Loojale.
2006. a advendi puhul ilmus ajakirjanduses Kimi «valgusemõtteid». «Oma preestriametis ja samuti oma maalikunstniku tegevuses pean ma kinni ühest fundamentaalsest juhtnöörist: kõik, mida ma loon, olgu suunatud valgusele. Ma ei ole midagi muud kui jumaliku valguse tööriist selleks, et kõik – kristlased ja mittekristlased – oleksid tema ilust rabatud. Ühel päeval tulid neli juuti minu näitusele Pariisis. Üks neist surus mul kätt ja ütles: «Suur tänu, sest teie maali ees ma saan palvetada!» See oli mulle kõige ilusam tasu.»
Isa Kim jutustab, et advendiaeg on talle väga südamelähedane. Talle meeldib eriti Põhja-Euroopa traditsioon, mille järgi neli nädalat enne jõule süüdatakse advendiküünlaid. Iga nädal toob ühe leegikese juurde, ettevalmistuseks suurele jõuluvalgusele. «Vaadeldes üht, siis kaht, seejärel kolme ja lõpuks nelja küünalt oma kodus,» kirjutab isa Kim, «liigub teie mõttes valgus, mis annab elu ja mida meile toob messias…»
Kui me võtame oma südames vastu Jumala valguse, siis kiirgab see ka meie ümbrusesse. Advendiajal peaks võib-olla oma naabritele valgust viima. «Minge naaberkorterisse kohvi jooma,» soovitab isa Kim, «või kutsuge naabrid endale külla.» Sest kui me ise oleme avatud jumalikule valgusele, siis särab see nõnda, et kogu ühiskonnal on sellest kasu. Ja rõõmu.

Fanny de Sivers,
esseist

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)