Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Aare Kimmel: minu elu on Jumala juhitud olnud

06.04.2010 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Saate «Piibel kaanest kaaneni» tegemine võtab igast päevast 4–5 tundi. Õpetaja Aare Kimmel on seda teinud juba neli aastat ja teeb rõõmuga lõpuni ehk veel kaks aastat. Tiiu PikkurAare Kimmel, Rannamõisa ja Randvere koguduse kauaaegne hingekarjane, Pereraadio mammutsaatesarja «Piibel kaanest kaaneni» tegija, iseloomustab oma elukäiku nii: «See on nagu algaja vaataks malemängu. Kui meister käigu teeb, siis suurt aru ei saa, miks nii. Kui tagantjärele näed, mis tulemus oli, siis saad aru, et see oli ju suurepärane.»
Tänavu valis EELK vaimulike konverents Aare Kimmeli ja tema ametivenna praost Teet Hanschmidti aasta vaimulikuks.

Pool elust viljapuuaia aednik
Aare (59) sünnikodu on Raplamaal Kalbu külas. Vanemad olid usklikud inimesed, isa toimetas ka surnute külast ärasaatmist. «Õpetaja ju igale poole ei jõudnud, siis pöörduti ikka isa poole,» meenutab Aare. «Emaski oli tõsine jumalakartus ja selle maailma lõbu põlgamine, mille eest ta mindki hoiatas. Uskuda Jumalasse oli meie kodus täiesti loomulik ja see on minusse lapsest peale sisse kasvanud.»
Paari kilomeetri kaugusele kodust jäi Järvakandi kirik, mõniteist tuli Rapla kirikuni. «Rapla kirikusse sõitsime isaga jalgratastega. Raplast mäletan hästi õp Esra Rahulat, kelle juures käisin leeris ja laulukooris laulmas. Mulle on andnud väga palju Rahula jutlused, see on mind palju mõjutanud. Kasutan tema materjale siiani.»
Koolitee viis noormehe Räpina aiandustehnikumi, suure loodushuvilisena tundus see valik parem kui keskkooli minek. «Kui Räpina koolis algasid ateismitunnid, hakkasin kohalikus kirikus käima. Olin usuliselt aktiivne ka oma kursusekaaslaste hulgas. Kuid see aeg oli mulle ikka suure otsimise aeg. See, mis lapsena nii loomulik oli, pani nüüd mõtlema. Ka vaidlusi tuli ette. Ateismiõpetaja jäi mõnikord tunnis hätta, kui ma ütlesin, kuidas asjad tegelikkuses on.»
Kool läbi, algas töö kodukandis Mitšurini aiandussovhoosis. «Seal on möödunud vaat et pool minu elust. Läksin tööle viljapuuaeda, enamiku ajast olin traktorist ja see töö mulle meeldis.» Kogu selle aja jooksul oli Aare tihedalt seotud Rannamõisa kogudusega.
Kuidas tekkis see elukestev side? «Usulise tähendusega üritusi tol ajal avalikult pidada ei tohtinud, siis peeti usklike sünnipäevi või mälestuspäevi, peeti koduseid koosolekuid. Rapla vennastekoguduse vendadega sattusin korra Eidaperesse ühe uskliku ingerisoomlanna juurde koosolekule, kus oli külas ka Rannamõisa koguduse rahvas. Neil oli palju noori, keda õpetaja Karl Reinaru oskas koondada. Sain nendega tuttavaks ja hakkasingi käima Rannamõisas.»
Milline oli tee vaimulikuks? «Minu elu on alati Jumala juhitud olnud. Rannamõisas oli suurepärane tegevus, mis mulle väga meeldis. Sõitsime palju ringi, jagasime oma usku. Õnneks ei järgnenud sellele ka otseseid repressioone. Mustad Volgad seisid küll mõnikord tänaval, kui koosolekut peeti.»
Oma esimest ülesastumist Aare ei mäleta, see arenes nii loomulikku rada: «Kõigepealt on vestlusringid, kus räägitakse omavahel. Istusime siin käärkambris, kümmekond inimest koos, ikka räägid teistele ka oma kogemusi. Õpetaja Reinaru innustas selleks väga. Võimalusi rääkida oli, ka teistes kogudustes käies. Nii kasvas eneseväljendusoskus. Ma lihtsalt kasvasin Reinaru kõrvale. Tema poolt oli see teadlik tegevus, kuid mina ei olnud tol ajal veel valmis vaimulikuks saama. Valmidus saabus aja jooksul.»

Diakoniks ingeri koguduses
«Diakoniks saamine on seotud murranguliste aegadega,» räägib Aare taasiseseisvumise algusaegadest. «Aednikutöö klappis sinnamaani väga hästi, kuid aeg muutus ja sovhooski lagunes. Soomlased käisid külas ja keegi neist arvas, et võiksin olla rohkem kui lihtsalt jutlustaja. Käis ka Ingeri kiriku, mis kuulus siis EELK alla, ülesehitamine.»
Siinjuures on õige koht teha põige isiklikku ellu. Rannamõisa koguduse noored olid 80ndatel hakanud läbi käima Ingeri kiriku noortega. «Tol ajal oli ju lihtne, istud rongi, sõidad öö läbi, ja oledki Ingerimaal.» Aare tutvus ingerisoomlanna Ellaga ja noored abiellusid 1985. aastal. Austusest abikaasa emakeele vastu otsustas ta soome keele ära õppida ja ütleb, et sellest on tal elus palju kasu olnud.
Ordinatsioon oli 25. jaanuaril 1992 Kupanitsa ingeri koguduses (Narvast poole Peterburi tee peal). Muide, Kupanitsa ja Rannamõisa kirik on sama arhitekti loodud. «Algul oli mõte, et hakkan ingeri kogudusi teenima, kuid olud muutusid ja piiriületus ei olnud enam nii lihtne. Et õpetaja Reinaru läks 1992. aasta veebruarist emerituuri, siis hakkasin Rannamõisas algul jutlustajana koos Juhan Suurväliga teenima. Tegime seda terve suve, kuni oma paberiasju korda ajasin. Sügisel tegin ka siin diakonieksami.
Kui piiskop Soone tegi mulle ettepaneku asuda õpetajaametit õppima, siis tundus see mõte mulle esimest korda õige olevat.» Usuteaduse Instituudis õppis Aare aastatel 1993 kuni 1998. Õpetajaks ordineeriti ta 15. septembril 1998. Tollest ajast sai Aare Kimmelist Rannamõisa koguduse õpetaja, ent kogudusse kasvamine, töö jutlustaja ja diakonina oli ju juba aastaid varem alanud.

Hea vaimsusega kogudus
Oma koguduse kohta ütleb õpetaja Kimmel, et see on vaimulikult aktiivne suhteliselt väike kogudus Jumalat otsiva hea vaimsusega. «Rannamõisa on igas vanuses inimeste jumalakartust taotlev usklike kogudus ja see mind siin võlubki. Olen oma elus reaalselt Jumalaga kohtunud ja just siin on samasugused inimesed.»
Pillimängus on Aare puhtalt iseõppija, kuid ei jää hätta oreli, klaveri või kitarriga. Kui Rannamõisast organist lahkus, siis hakkas ka teenistustel mängima. Noodilugemisegi õppis ise selgeks. «Alles hiljem sain teada, et seda kutsutakse solfedžoks,» muheleb õpetaja. Pillimängu on kogu aeg vaja, kas või piiblitunnis ühislaulmist saates.
Aarest sai õpetaja Reinaru järglane 1998. aastal ka Randvere koguduses ja seal on ta siiani. Muretsema paneb see, et saab vähe kohal olla, kuid pühapäeviti on alati jumalateenistused.
Rannamõisa kogudusemaja tagastamise järel sai õpetaja oma perega 1993. aastal sinna elama asuda. Õpetaja Kimmel on kogudusele nii ka alati kättesaadav. Suvel puhkuse ajal sõidab siiski ära Soome sõprade juurde. Paar nädalat eemalolekut on vaja, selles on Aare kindel ja viitab ka läbipõlemisohule. Kui olla milleski väga aktiivne, siis võib seegi tulla.

Piibel kaanest kaaneni
«Leevi Reinaru oli misjonikeskuse juht, kui tegi mulle ettepaneku hakata tegema saadet «Piibel kaanest kaaneni». Mul oli raadiotöö kogemus olemas, olin teinud Pereraadios 200 saadet sarjast «Algtõed».
«Piibel kaanest kaaneni» on suur ja nõudlik programm, olen seda juba neli aastat teinud ja paar aastat on veel ees. Saade põhineb soomlaste samanimelisel saatel. Viis saadet nädalas tõlkida ja Eesti oludele kohandada, lisades ka omi mõtteid – mulle see sobib ja kui Jumal tervist annab, tahan seda teha.» Õnneks võimaldab tänapäeva tehnika kõik kodus valmis teha ja Tartu Pereraadiosse saata. «Massiivne töö,» ütleb Aare, «kuid see on asi, mis on vajalik, ja see vaimsus sobib mulle.» 26. märtsil läks eetrisse sarja 1000. saade.
Aasta vaimulikku premeeritakse reisiga pühale maale. Et õpetaja Kimmel külastas Iisraeli eelmisel kevadel, siis on plaanis suunduda kuhugi mujale. Võib-olla hoopis Türki Pauluse radadele, mis ei ole vähem huvitavad.
Tiiu Pikkur


Aare Kimmel

Sündinud 16. märtsil 1951
Õppinud Räpina aianduskoolis 1966–70
Usuteaduse Instituudis 1993–98
Ordineeritud diakoniks (1992), õpetajaks (1998)             
Rannamõisa kogudust teenib alates 1992
Randvere kogudust alates 1998
Abikaasa Elle, Rannamõisa koguduse raamatupidaja
Tütar Küllike (23, üliõpilane) ja poeg Toivo (21, helitehnik)

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)