September 1926

Helme abikiriku Taagepera köstril T.
Rosenbergil sai 5. septembril täis 88 eluaastat. Muidugi peeti sel puhul
Taagepera kirikus vaimulik aktus. Mõnusa päevakohase kõnega esines
ametitalitusega kinni olnud pastori asemel Holdre kooliõpetaja Roosmann.

T. Rosenberg oli 66 aastat köstri ja 35
aastat kooliõpetaja ametit pidanud. Arvatavasti oli ta sel ajal Eestis ainus,
kes Issanda viinamäel nii kaua töötanud. Ainuüksi viimsele teekonnale oli ta
saatnud rohkem inimesi kui Taageperas nüüd elanikke leidus. Ka tublid lapsed
oli ta üles kasvatanud. Üks tütardest oli professori abikaasa, teine
kunstlauljanna, kolmas viimasel ajal isa asemel kodukirikus organist, poeg
pidas pastoriametit. Oli liigutav silmapilk, kui eakas kiriku töötegija soojade
sõnadega kogudust tänas ja temale südame peale pani alati usu ja jumalakartuse
kindlale alusele jääda, mis kõige tarkuse algus.

Tallinna Jaani kiriku uueks koorijuhiks
kutsuti kevadel Tallinna konservatooriumi lõpetanud helilooja Enn Võrk. Lisaks
tavapärasele jumalateenistuste kaunistamisele oli töökavas ette nähtud
korraldada vaimulikke kontserte.

Suur töö valmis

Petseri Peetri kirik sai valmis. See oli
esimene iseseisvuse ajal rajatud pühakoda. Lõpule jõudis suur töö, mis põhines
eestkätt eraalgatusel. Petseris siiani oma luteri usu kirikut polnud ja sellest
tunti suurt puudust.

Vennad Kriisad olid siia väikese viie
registriga oreli meisterdanud.

Kirik pühitseti 19. septembril. Kohal oli
ilmalik ja vaimulik koorekiht: 
haridusminister Lattik, siseminister Laretei, piiskop Kukk, prof
Rahamägi, praostid Rutopõld, Ederberg ja Aunverdt, pastorid ja
seltskonnategelased.

Päev algas koolimajas aset leidnud
palvetunniga. Sealt mindi rongkäigus kirikuplatsile, kus ehitaja piiskopile
kiriku tornis mängiva orkestri helide saatel võtmed üle andis. Pidulikul
talitusel teenisid piiskop Kukk, prof Rahamägi, praostid Rutopõld ja Aunverdt
ning õpetaja Habicht. Oma tervituskõnes võrdles Jaan Lattik kirikut
soojuseallikaga, mis kogu Petserimaad soojendama peab.

Avatakse ausambaid

Samal päeval korraldas Vabadussõjas
Langenute Mälestamise Tallinna Komitee sõjaväe kalmistul selle
ümberplaneerimise 1. järgu lõpetamise puhul jumalateenistuse, kus luteri kiriku
poolt teenis pastor J. Stockholm ja apostliku kiriku poolt ülempreester A. Laar.
Mängis sõjaväe orkester. Juba nüüd jättis kalmistu kauni mulje. Olid rajatud
uued teed, istutatud puid ja hekke, hauakünkad said ühtlase näo, algust oli
tehtud mälestuskivide paigaldamisega.

Viljandis avati 19. septembril Vabadussõjas
langenute mälestussammas. Kell 8 hommikul helisesid linnas kirikukellad,
Pauluse kiriku ja raekoja tornis hakkasid aga mängima orkestrid, kutsudes osa
saama pidulikust sündmusest. Keskpäevasel paraadil osalesid kaitsevägi,
Kaitseliit, tuletõrjujad ja keskkoolide õpilased. Kõne pidas riigivanem.
Vaimulik talitus oli siingi kahene: luterlastest Saarde õpetaja M. Torrim,
õigeusklikest metropoliit Aleksander. Mängisid orkestrid ja laulis Koidu
segakoor.

26. septembril õnnistati piduliku
jumalateenistusega Jüri kihelkonna Vabadussõjas langenute mälestussammas.
Teenisid kohalik pastor ja õpetaja A. Sommer Tallinnast. Ülendatud meeleolu
aitasid luua prl Spulge orelisoolod,  prl
Witismanni soololaul, puhkpilliorkester ja segakoor.

Tartlased aga pidasid oma kohuseks osaleda
mälestussamba avamisel, millega austati Maarja kalmistule maetud taluperest
pärit rahvusliku liikumise tegelase, Peetri koguduse asutaja ja kauaaegse
õpetaja Wilhelm Gottfried Eisenschmidti (1839–1922)
mälestust.Naisorganisatsioonide esindajatel omakorda oli põhjust koguneda 12.
septembril Vändra kalmistule, kus avati mälestussammas Lilli Suburgile.
Vaimuliku kõne pidas õpetaja Nuudi. Pidulikku silmapilku kaunistasid laulu- ja
muusikakoori ettekanded.

Teateid oratooriumist

Tänasega oleme jõudnud ajajärku, kus ilmuvad
esimesed teated Artur Kapi teoksil oleva oratooriumi «Hiob» kohta: «Helilooja
A. Kapp töötab praegu uue oratooriumi kallal, mille loodab veel käesoleval
aastal lõpetada.» On põhjust arvata, et sellise suurteose kirjutamise mõte
tekkis tal austusest J. S. Bachi vastu. Idee Hiobi loo juurde pöörduda võis
talle aga anda Rudolf Tobias, keda tunneme kui suurejoonelise oratooriumi
«Joonase lähetamine» autorit.

Olgu ette öeldud, et töö oratooriumi kallal
kujunes siiski pikaks ja aeganõudvaks. Aja neelas pedagoogitöö Tallinna
konservatooriumis. Loomingulise tööga sai tegeleda vaid ajuti Järvamaal
Liivamäe talus suvitades. Klaviir sai valmis kahe aasta pärast, esiettekandeni
jõuti aga alles 1. märtsil 1931. Aga see-eest sai valmis oratoorium, millega
seisame väärikalt maailma suurrahvaste kõrval.

Mati Märtin