80 AASTAT TAGASI

Palvepäeval korraldas Estonia Muusika Osakonna segakoor Tallinna Kaarli kirikus sisuka kontserdi, mis väga palju kuulajaid kokku tõi. Õhtu algas L. Boelmanni harda «Palvega», mille noor organist Johannes Jürgenson (Jürme) «hingeliselt» ette kandis, «tarvitades õige õnnelikult Kaarli kiriku oreli suurepäraseid ja õrnu registreid», nagu kirjutas ajaleht Vaba Maa. Koor laulis Juhan Aaviku juhatusel tuntud kristallpuhta kõlavusega, mis eriti silma paistis Palestrina ja Mozarti taevalikes töödes nagu «O Domine Jesu» ja «Ave verum corpus». Jõuliselt kõlas Gounod «Israeli vangid Paabelis». Koor Händeli «Simsonist» oleks võinud aga ilmutada rohkem dramaatilist pinget. Rohkelt oli esindatud eesti muusika.

Tähelepanu äratasid Juhan Aaviku «Õhtu palve», Cyrillus Kreegi huvitavalt kirjutatud vaimulikud rahvaviisid «Mu süda, ärka üles» ja «Armas Jeesus», Saebelmanni naiivne «Palve» ning Mart Saare meeleolukas ja kergelt mõistetav «Nüüd ole, Issand, kiidetud». Viimane oli küll liiga lühike, kuid omapäraselt harmoniseeritud. Vastava stiilitundega esitas Karl Viitol kaks aariat F. Mendelssohni oratooriumidest «Elias» ja «Paulus». Lõpuks lauldi oreli saatel Rudolf Tobiase suurepärane «Eks teie tea, et teie Jumala tempel olete», mille ettekandel, tõsi küll, oli märgata teatud ebakindlust.

Suurejooneliselt tähistati märtsis 1927 Ludwig van Beethoveni 100. surma-aastapäeva. Sellele olid pühendatud Tallinna Konservatooriumi üks õpilasõhtutest ja Eesti Akadeemilise Helikunstnikkude Seltsi kammermuusika kontsert. Sümfooniakontserdid suure helimeistri loomingust olid nii Tallinnas kui ka Tartus. Tartus ettekantud teoste hulgas oli ka «Looja palve», mis aga kahjuks ebakindlalt kuuldavale tuli.

Kohalik saksa seltskondki ei tahtnud oma maailmakuulsa helilooja tähtpäevast kõrvale jääda. Nende ühendatud lauluseltsid võtsid ette «Missa solemnise», mis Konstantin Türnpu juhatusel oli varemgi Tallinnas kõlanud. Kaasa aitasid Estonia sümfooniaorkester, viiulisolist Alfred Papmehl ja organist Paul Pressnikoff (Indra). Töö, mille saksa asjaarmastajad ära olid teinud, oli tähelepanuväärne, kuid nad ei suutnud igal pool seda hoogu ja jõudu avaldada, mis oleks vastanud Beethoveni suurejoonelisele kontseptsioonile. Paremini õnnestusid «Kyrie» ja «Gloria». Oli aga kahju, et lauljad rohkem nootidesse, kui Johannes Paulseni taktikepi peale vaatasid.

Täiesti vastuvõtmatud olid aga Saksamaalt kutsutud solistid. Elly Opitzi sopran oli kuiv ja õpilaslik, rohkem meeldis Marta Adami täiskõlaline alt, Willi Schmithil oli nõrk, kammerlik, kähisev ja väike tenor, bass-bariton Paul Lohmanile tekitas raskusi madal register. Solistid olid süüdi ka selles, et «Credo» peaaegu segi läks. «Kui juba välismaalt kutsuda, siis… kompetentsed isikud… meil on paremad,» kirjutas sellel kontserdil käinud prof Theodor Lemba.