* * *

08.04.2009 | | Rubriik: Määratlemata

Kui siis tema reetja Juudas nägi, et Jeesus oli mõistetud surma, kahetses ta ja viis need kolmkümmend hõberaha ülempreestritele ja vanematele tagasi, öeldes: «Ma olen teinud pattu, olen süütu vere ära andnud.» Nemad aga vastasid: «Mis see meie asi on? Vaata ise!» Ja visanud hõberahad templisse maha, Juudas eemaldus, läks ära ja poos enese üles.
Aga ülempreestrid ütlesid neid hõberahasid üles korjates: «Neid ei tohi templivaramusse panna, sest see on vere hind.» Nad võtsid nõuks osta nende eest potissepa põllu matmispaigaks muulastele.

Mt 27:3–7

Elen Apsaloni illustratsioon

Saabuvad pühad on seotud erinevate inimlike ja usuliste tunnete põimumisega.
Võime esmalt näha inimlikku omakasu nimel tegutsemist, kui Juudas andis Õpetaja ära. Kolmkümmend hõberaha oli Õpetaja elu hinnaks. Võime mõista Juuda süükoormat, kui midagi on läinud kapitaalselt valesti. Jüngri süü oli nii suur, et ta võttis endalt elu.
Suurel Neljapäeval näeme Jeesust viimast korda jüngritega koos. Ta teenib oma õpilasi kui ori, pestes nende jalad. Mõeldes eesootavale teele seab ta viimasel õhtul armulaua, öeldes: «Võtke, sööge, see on minu ihu.» Kui raske võis olla Issandal neid sõnu lausuda! Teadmine, et ees ootab surm, ei ole kerge ja ammugi mitte oma ihu andmine teistele. Kuid Kristus teeb seda selle pärast, et ta armastab kõiki inimesi. Nii võime armulaual kogeda tema lähedust ja saada sellest osa.
Suurel Reedel kogeb Issand hüljatust. Ta on üksi. Jüngrid on peitunud ja salanud Õpetaja. Peetrus salgab Issandat kolm korda, enne kui kukk kireb. Ka kõige tugevam jünger osutus nõrgaks.
Ebaõiglane kohtuprotsess, milles iga osaline mõtleb vaid omakasule, näitab selle maailma tõelist iseloomu. Variserid ja kirjatundjad kardavad konkurenti. Riigivõimu esindaja tegutseb üldistest poliitilistest kaalutlustest lähtudes. Ning nii lüüaksegi maailma päästja armutult risti.
Esimest korda elus tunneb Jeesus, mida tähendab patt, sest ühtäkki on Jumal asetanud Tema peale maailma patu. See koorem on nii suur, et Jumala Poeg suudab vaid hüüda: «Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?» Ja hoolimata oma enese valust suudab Issand ka ristil olles halastada ühele röövlitest, võttes oma õlule temagi süükoorma.
Jeesus sureb, kandes maailma patu. Inimlik ebaõiglus on saavutanud võidu ning Jumala Poeg võetakse surnuna ristilt ja pannakse hauakambrisse. Üks etapp maailma ajaloos on oma lõpu saanud. Vaiksel Laupäeval on Kristus hauas.
Pühapäeva hommikul lähevad naised päikese tõustes hauale, et avaldada austust Õpetajale. Nemad on jäänud truuks oma Issandale. Kuid haud on tühi. Ning ingel kuulutab Kristuse ülestõusmisest ja leina asemele asub hämmeldus ja rõõm. Surm on võidetud ja inimlik ebaõiglus kaotanud. Midagi suuremat annab ette kujutada. Iga pühapäevane jumalateenistus tuletab meile meelde suurt võitu ülestõusmispühadel ning kutsub meid Jumalat teenima ja elama oma elu usus Issandasse.
Saabuvad pühad näitavad selles maailmas olevat ebaõiglust ja omakasupüüdlikkust. Kuid need päevad näitavad ka jumalikku armastust ja halastust, sest Jumala Poeg kannatas meie heaks, kandes meie patu. Nii on meile avatud tee Jumalani. Võime tõsta oma pilgu ristile ja paluda andeks oma patud.
Ning andestus tuleb, sest Kristus suri meie eest, ta kandis meie patu. Nüüd oleme vabad elama usus Jumalasse, teades eluteed. Ning sel teel on Issand ise meie kõrval, kinnitades meid oma ihu ja verega, mida võime vastu võtta armulaual. Nii Jumalasse uskudes ja Temaga osaduses elades võime olla kindlad selles, et kord saame Jumala riiki ja igavesse ellu, kuhu Kristus on võitjana läinud ja meile tee valmistanud. Nii on saabuvates pühades usu kõige olulisem tuum. Kas usume sellesse?

Kaido Soom,
teoloog

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)