6.11 Kapp ja kapitagused

Terve nädal on möödunud sellest, kui Rakvere misjonipäevad olid oma hiilguse tipul. Vähemalt nende silmis, kes olid korraldamise ja osalemisega usinalt seotud.

Teine asi on see, mismoodi Rakvere kirikuelu tippsündmus väljast kiikajaile näis. Usutavasti jäi paljudele neist ainsaks misjonipäevi iseloomustavaks pildiks foto Virumaa Teataja esilehel, kus vanemaealised piiblitsitaatidega plakateid kandsid, ja sellest emotsioon, mis kogu ettevõtmist naeruvääristavat Interneti-kommentaari kirjutades sees pakitses.

Sellised reaktsioonid olid misjonipäevade korraldajate jaoks küll täiesti ootuspärased. Nii need, mis näevad oma veendumuste avalikus väljendamises vägivalda teisitimõtlejate suhtes, kui ka need, mis suunatud avaliku elu tegelaste pihta, kes oma töövabast ajast leidsid olevat võimaliku ühest või teisest misjonipäevadega seotud üritusest osa võtta.

Kristlik kirik on misjonitööd teinud oma algusaegadest peale ja vastureaktsioonid sellele on ikka olnud kantud üsna sarnastest ajenditest ja emotsioonidest, nii et siinkohal üllatada on juba päris keeruline.

Kapimetafoor

Siiski jäi seekord meelde kommentaariumis nimetatud võrdlus, et see kristlaste avalik rännak läbi provintsilinna oli kui kristlaste kapist väljatulemise üritus, paralleelina seksuaalvähemuste taolisele ettevõtmisele Tallinnas.

Siinjuures ei saa jätta lisamata, et kristlaste protsessioonid risti ja erinevat kristlikku sõnumit kandvate sümbolitega on olemuslik osa kristliku kiriku liturgilisest praktikast ning sääraseid rännakuid tehakse väiksemas või suuremas mahus nii katoliku, õigeusu kui luterlikus praktikas peaaegu iga nädal, sest kõik jumalateenistused algavad väikese protsessiooniga.

Ja see praktika on sadu aastaid varasem igast teisest taolisest paraadist või rongkäigust, olgu siis lehvimas punased, sinimustvalged või vikerkaarevärvilised tekstiilid.

Kuigi anonüümsed kommentaarid on enamikel juhtudel faktivildakad ja tõekreenis, väärib nimetatud kapist väljatuleku motiiv siiski lähemat tähelepanu. Näib, et kapimetafoor osutub üsna leidlikuks, kirjeldamaks meie ühiskonna teatud gruppe haaravat hirmu kõige religioosse ja usuga seonduva vastu.

Jälgides reaktsioone ükskõik millistel ristiusku puudutavatel teemadel, näeme toda “kapihirmu” pead tõstmas. On tajutav, kuidas kristlikku kirikut on peetud meie ühiskonnas mugavalt marginaalseks nähtuseks, millega “normaalsel” inimesel ei ole vaja eriti kokku puutuda.

Seepärast on kiriku iga liigutus, iga rohkem tähelepanu haarav kristlaste ettevõtmine mugava religioosse ignorantsuse radiaatori veerel soojendava persooni jaoks ärritav tegevus.

See lammutab tuttava ja turvalise maailma, milles inimene tänu oma 10.-15. eluaastal toppama jäänud usulisele arengule on elanud. Mis siis, et see maailm on tehtud paberist ja ei sarnane reaalsega kuigi palju, ikkagi hirmutab kõik, mis seda muuta tahab.

Aktiivsemad kirikud

Olgem ausad, mida väiksemaks muutub maailm meie ümber, seda enam saab nähtavaks ka maailma religioosne mitmekesisus ja usu põhjapanev roll inimeste põhiväärtuste kujundaja ning kandjana. Ka Eestimaa kirikute, kaasa arvatud luterliku kiriku tegevus on muutunud mitmeski valdkonnas aktiivsemaks.

Kristlaste kohalolu erinevates eluvaldkondades, kirikute sekkumine mitmes ühiskonnaelu puudutavas küsimuses ning oma päritolu ja juurte otsimine panevad inimese üha uuesti ja uuesti vaatama näkku tõsiasjale, et paljugi sellest, mis arvati olevat surutud elu ääremaale, asub selle tegelikus südames seda käimapaneva jõuna.

Peapiiskop Andres Põder osutas oma oikumeenilisel andreaseteenistusel peetud jutluses tõsiasjale, et sellised kristlastele mõeldud kapid on omaloodud kujutlused. Kui tähistatakse emadepäeva, siis keegi ei arva, et see tähendab emade kapist väljatulemist.

Pigem püütakse osutada sellele, et on väärtusi, mis vajavad erilist tähelepanu ja hindamist ning millest tuleb ikka ja uuesti kõneleda. Nii on ka Rakveres peetud misjonipäevad ja kõik muu kirikust väljapoole suunatud tegevused ennekõike mõtlema ja arenema kutsuvad ettevõtmised.

Milleks ehitada iga võõra jaoks kapp, ja siis sinna taha varjudes kogu järgneva aja tundmatu väljumist oodata? Pigem astu kapi tagant välja ja märka seda väärtuslikku, mis selle maailma ja inimeste toimimist alati on juhtinud ja püsiväärtustena ka sinu jaoks eluandvat jõudu võib tähendada.

Tauno Toompuu, EELK Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja

Virumaa Teataja, 3. novembril 2007