* * *

Ajal, kui Hetkede orust kaks päevateed jalutasin ülesse itta,
Aja hõõguvas, õõtsuvas, õõnsas tüves
näen sinuga samu unenägusid.
Aja õõnsas hõõguvas tüves
surun põse samasse pihta.
Seedripuuaja hõõguvas, õõnsas tüves
sõõrmeisse hoovab savi pehmet rõskusevarju õhtulõhna.
Aja lõõtsuvas, õõtsuvas, õõnsas tüves
kõdund metskirsi tummpruuni
värvi on su sügise sosin –
surud minusse sama lõhna.
Ja hommik kulutas öised varjud
ning udused soojad kiired tõid uut  algust ikka enam ja enam.

Läbi savi ja kirssevärvi,
mööda teest ja me loost,
seedriväravas, lagunevas langevas tähtetees, üles Hetkede orust.

Arho Tuhkru