* * *

17.04.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Annan kingiks oma varandusest varajase uduse siilu ja voogava tuule nõlvaku. Selle mu varjatud karge paiga, kus iga hommik veel unelevas viisis läbi piimja õhu kannab tasast mõtlikku laulu.
Laulu, mis sulab läbi kevadise halli lumeviiru ning sõlmib kanged, kivinenud savised teed kord kaunimaks mäekinguks ja saabub sügavsiniste kellukakuljuste ääristatud pehmete, samblaroheliste radade aeg.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)