* * *

10.04.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Vihma vaikides, rõskuse hajudes veel jahe valgus annab teed uuele päevale. Teadsin, et puhkevad õied toovad muutuvad ja mööduvad haprad tunnid mu silmade ette, kuid sa pühid eemale katted ning loidad, valgustades kõike oma säraga, mis ülal ja mu ümber. Lõhna peidad nii punga kui juba kingituseks murtud lille. Eile ununes mul pöörata tähelepanu su rõõmule ja tundsin, et justkui hajevil aeg laguneb mu kerjusepeos.
Süüvides nüüd, hämmastun su ilust ja valvan su rikkuse hommikut, sest olen vastu võtnud enam kui tagasi andnud.

Arho Tuhkru 

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)