* * *

Mu sõnad, mu mõtted kohkuvad,
kui kohtan Sind, Issand.
Ma juba arvasin, et tean ja mõistan,
mida mulle näitasid.
Uskusin end aru saanud olevat,
mida taibata andsid.

Hetkeks tõuseb tänu ja ülim rõõm,
siis jälle tuhmub.
Vahel ma usun õigeid valikuid,
aga ikka pettun.
See ongi inimlik elu ja minu ka:
teada vaid Teadjaga,
mõista üksnes Sinuga koos,
olla lihtsalt ühes.

Selleks ma vajangi armu ja usku, mis tasandaks
ja liidaks Sinuga kokku.

Naatan Haamer