3.09 Eluõhtu tänulik tunnistaja

Tanel Ots (33) vestleb inimestega, kes peatselt siitilmast lahkuvad. See on tema töö, mida ta peab ilusaks.

Tallinna diakooniahaigla kahel korrusel elab 80 patsienti, kelle tervis enam paremaks ei lähe. Neist 12 on hospiits- ehk surijate osakonnas ning nende hulgas on ka 50- ja 30aastasi vähihaigeid. Kaks korda nädalas külastab sealolijaid kaplan Tanel Ots, kes peab mõlemal korrusel jumalateenistuse ja räägib nendega, kes seda soovivad.

Kuidas saate kontakti inimesega, kes elab viimaseid päevi-nädalaid?
Käin voodi juurest voodi juurde ja katsun inimestega jutu peale saada, nii nagu nad võimelised on. Mõni ei suuda enam rääkida. Mõni veedab haiglas mitu nädalat ja ootab mind väga. Sidet saavutada pole alati lihtne, kuid enamasti inimesed tahavad kõnelda.

Kõige hullem on, et me ei räägi harilikult surmast ega suremisest. Petame ennast ja teisi, kuigi kõik teavad, mis toimub. See on nii ka meie meditsiiniasutuste ja arstidega. Inimene saadetakse raviasutusest koju, tegu on parandamatu haiguse ja lõpueelse seisundiga, aga haigele antakse mõista, et ta läheb kosuma. Nii tuleb ka siia inimesi, kes arvavad ennast ravivat. Meilgi on juhtunud, et sugulased paluvad haigele mitte rääkida, mis seisus ta on. Patsient teab, personal teab, omaksed teavad, aga rääkida ei tohi, ja siis räägitakse aiaaugust – kõik need paar nädalat, mis veel on jäänud. See on kurb.

Olen Norras haiglaid külastades näinud, kuidas seal suremist teadvustatakse. Näiteks tuleb haiglasse noor kena naine. Talle öeldakse: “Tere, sa tulid oma viimasesse koju. Selle aja jooksul, mis sul on jäänud, saad teha erinevaid asju. Meil on pakkuda sulle mitmekesiseid tegevusi ja protseduure. Meil on tore seltskond.” Kui need teemad on teadvustatud, saab inimest palju aidata.

Meie peame Eestis aga inimest enne aitamist murdma – viima ta arusaamani, mis toimub. Ta on tulnud surema, võib-olla vaid paar nädalat on jäänud. Aga need paar nädalat võivad olla sisemiselt tema elu rikkaimad. Inimene võib kõigile oma tuttavatele helistada ja korraldada viimase kohtumise. Ta võib rahulikult lähedastega lävida, seni ütlemata sõnad saavad öeldud ja kripeldama jäänud jutud aetud. Surma ees on mõlemad pooled valmis rääkima ja ­andeks andma. Mõnel juhul on meil selline ideaalmudel õnnestunud.

Kuidas ikkagi surmaga leppida?
Seista surmaga silmitsi ja valmistuda suremiseks on suur kunst. Surm on loomulik osa elust, nagu sündki. Beebit oodates valmistume tema vastuvõtuks. Täpselt sama loomulik oli eestlaste ühises talutares olla nii sünni kui surma tunnistajaks, kõik elati üheskoos läbi. Surija kambri nurgas oli pereliige kuni viimase hetkeni ja temaga suheldi edasi ka pärast ta siitilmast lahkumist.

Hirm surma ees on meile tulnud võõrastest allikatest – see on pärit pigem germaani religioonidest, mitte kristlusest. Pühakirja järgi on surm vaid uks, värav või sild siitilmast teisele poole. Surm on abimees, kes aitab Jumalasse uskuva inimese pärisellu, sellest vaevast ära. Aga diakooniahaiglas kohtan ristlõiget Eesti ühiskonnast ja näen, et selget kristlikku maailmavaadet on vähe alles jäänud. Seal need inimesed oma hädade ja muredega siis on.

Parimad patsiendid on 80aastaste põlvkond. Isegi kui nad pole elu jooksul palju kirikus käinud, on nad ristitud, leeritatud ja saanud religiooniõpetust. Neil on kõik selge. 80aastane ütleb: “Ma pole 50 aastat kirikus käinud, aga jäta uks lahti, kui jumalateenistust pead, ma tahan kaasa laulda.” Tal on laulud peas, tal on selgus, mis temast pärast surma saab.

Minu kogemusel on kõige raskem 60- ja 50aastaste põlvkonnaga. Nemad on nõukogude aja alguse lapsed, kelle traditsioonid on katkestatud ja kes on teises vaimus kasvatatud. Võib-olla on nad viimastel aastatel esoteerilise kirjandusega kokku puutunud, aga see on maailmapildi veelgi segasemaks teinud ning neil pole surma palge ees lootust.

Nende heitlust, hirmu ja teadmatust on kõige raskem vaadata. Nooremad on teistmoodi – avatumad, neid võib olla lihtsam aidata.

Vaimuliku tööks haiglas on tegelda ennekõike nendega, kel on kristlik maailmavaade ja vajadus toe järele. Ma ei veena kedagi surivoodil. Kui tegu on teiseusulisega, kutsun tema vaimuliku. Aga inimest, kellel religioosne maailmavaade puudub või on ebamäärane, on minulgi raske aidata. Kui ta oskab küsida ja tahta, saame vestelda ka kõigest muust. Seejärel, kui tervis tuntavalt halveneb, hakkab ta võib-olla küsima igavikuliste teemade kohta.

Nii et teiega saab rääkida ka inimene, kes ei usu Jumalat?

Loomulikult. Eks mu tööks on ka psühholoog olla. Teine tähtis töölõik on suhelda pereliikmetega. Mõnikord on patsient oma saatusega leppinud ja valmis lahkuma, aga pere on kriisis. Esiteks on nad surmani väsinud inimese hooldamisest kodus. Nende jõuvarud on ammendatud, samal ajal tunnevad nad leina, süüd ja piina.

Tänapäeval lisandub veel midagi, mis oli meie esivanematele tundmatu. See on seotud varandusliku poolega. Küsimus pole ainult selles, mida ütleb vanasõna: kui annab Jumal surija, saadab kurat pärijad. Sageli näen ema või vanaema, kes ootab surma sellepärast, et tema lastel pole raha haiglakoha eest tasuda. Kui inimene haigekassa järjekorda ei mahu, võib summa ulatuda 10 000 kroonini kuus. Vahel on haige hooldajaks noor lastega pere, kes ei suutnud ema kodus enam pidada, sest puudusid abivahendid ja meditsiiniline kompetents, ning ema ootab surma, et noortele mitte koormaks olla.

Siin kerkivad hoopis uued hingehoidlikud probleemid. Mõnikord on üksik inimene pärandanud oma kolmetoalise korteri lastega perele, kes on nõustunud teda surmani hooldama. Aga et haigus on kestnud kaua, on kolmetoaline juba kahese vastu vahetatud ja seegi raha otsas. Siis peab pere ühetoalisse kolima.

Need on täiesti uued küsimused, mida taluühiskonnas, kus suur pere sünnist surmani ühes majas elas, ette ei tulnud. Seal ei vajatud lastehoidu ega hooldusteenust. Need küsimused lahendati loomulikul viisil kodus, lisaks oli seal rikkus, mida annab mitme põlvkonna kooselu.
Kas surijatega rääkimine teid ei masenda?

Olen haiglas kaplan olnud üle kolme aasta. Mulle on see tähtis ja ilus töö. Inimesele, kellel on käes surma eelõhtu, on antud eriline võime oma elu kokku võtta. Talle on antud uus pilk maailma näha: ta oskab eristada, mis on olnud halvasti ja mis hästi. See on terve elu kogutud varandus, mida tuleb edasi anda.

Muistsest ajast on olnud nii, et mineja juttu kuulavad tema lapsed ja lapselapsed. Kui haigel pole lapsi, saan mina selle varanduse endale. Täiesti teenimatult. Lahkuja avab mulle oma elu kõige suurema tarkuse, tunnetuse ja teadmise.

Olen näinud 90aastast memme elu eelõhtul ühe 40aastase vähihaige naise kõrval, kel olid lapsed ja kes ei uskunud Jumalasse. Memm rääkis lastega terve öö, palvetas nende juures, ning selle noore naise elu ja surm olid leidnud hommikuks ilusa lahenduse. Nad olid jõudnud selguse ja äratundmiseni. Pärast magas memm terve ööpäeva – ta oli nii väsinud sellest tööst. Kui ta silmad avas, ütles ta: “Näe, mind oli veel vaja. Sellepärast mind siia haiglasse saadetigi, et see asi korda ajada.” Paar päeva hiljem sain kõrval seista, kui tema oma viimse hingetõmbe tegi. See oli kaunimaid pilte, mida olen näinud. Tema näos oli rõõm, teadmine, et ta läheb Jumala juurde. Sellised hetked teevad mu töö ilusaks.

Kui kohtan inimest, kelle suhe Jumalaga on korras, on see mulle ääretult suur elamus. Siis pole tegu sellega, et mina aitan inimest, vaid tema annab minule midagi väga väärtuslikku. Neid hetki pole üldse vähe. Niisugusel inimesel on vaimulikku vaja, et oma kindlustunne edasi anda.
Kas mõni inimene on ka haiglas ristitud?

Ühe keskealise prouaga oli küll nii, et ta oli päris kaua meie haiglas ja vaimulikud teemad huvitasid teda. Lõpuks avaldas ta soovi, et ta ristitaks. See oli väga ilus sündmus. Väike palat oli lilli ja sugulasi täis, nagu noore inimese leeripeol. Talle oli tegu uue elu algusega ja tundus, et ta niisama siiralt seda võttiski. Ka tema matusepäev oli hästi ilus, mäletan seda siiani. See pole ainus kord, mil oleme surivoodil ristinud.

Olen ka saanud kinnitust, et inimene võib miskitpidi oma surmatundi reguleerida, kinni hoida. Haiglas oli pikka aega üks vanem mees, kellega saavutasin usaldusliku sideme. Ta ütles, et pole kristlane ja veendunud usklik ning märkis: “Võib-olla sa raiskad oma aega. Kuskil on keegi, kes vajab sind ja sina istud ja räägid minuga.” Lõpu poole läksid meie vestlused sügavamaks. Temas oli olemas selge usu­­säde koos lootusega, mis saab pärast surma.

Pidin sõitma kaheks nädalaks Eestist ära ja jätsin temaga jumalaga. Ma polnud kindel, kas ta mind kuuleb, ja ütlesin, et ilmselt me enam ei kohtu, sest olime olnud väga avameelsed. Personal hindab haiglas üsna kogenult, kui palju on kellelgi jäänud.

Kui tagasi tulin, võtsid haigla töötajad mind vastu üllatusega: “Ta on ikka veel siin!” Läksin kohe tema juurde, ta tundis mu ära, naeratas ja pigistas kätt. Küsisin: “Kas sa tõesti ootasid mind ära, kas midagi jäi veel tegemata?” Siis laulsime ühe ilusa laulu, ta suu liikus kaasa, palvetasime. Vahepeal pidin ära minema, algas jumalateenistus, mis kestis umbes pool tundi.

Kui tagasi tulin, oli ta lahkunud. Miski hoidis teda seni kinni, ta ei saanud varem minna. Selliseid kogemusi on olnud veelgi.
Mida soovitate inimesele, kes seisab surmaga silmitsi?
Tähtis on lähedased suhted korda teha, siis on võimalik omavahel surmast rääkida.

Mäletan üht memme, kes ütles, et vähihaigus on talle suur kingitus, selge märguanne, et nüüd tuleb hakata otsi kokku tõmbama. Aga see ei juhtu järsku, inimesele antakse aega Jumala ja kaaslastega suhted korda teha.

Kõikides religioonides peetakse inimese igavikulist ja samas maist olemust tähtsaks. Inimene, kellel on nii siin- kui sealpoolsusega suhted korras, on sisemiselt rikkam ning saab surma tõesti kingitusena kogeda. Nõnda on suremise kunsti praktiseeritud ka varasematel aegadel. See, mida me diakooniahaiglas teeme, pole midagi uut, pigem unustatud vana.

KODU MAAILMA LÕPUS
Otsade pere talu asub kõigest 15 kilomeetri kaugusel Järve Selverist, kuid selle ümber laiub tühi maa.
Tanel Ots, Jüri koguduse õpetaja, tutvustab rahulolevalt oma Kaunissepa talu: “Koha teeb põnevaks see, et kõrval on ligi viis kilomeetrit metsa ja raba, tee lõpeb otse meie õues. Siin ongi maailma lõpp!” Vaid loomad on seltsilisteks – põldudel luusivad metssead ja nosivad rohtu lambad.

Saku vallas, Sookaera-Metsanurga külas asuv talukoht laiutab 38hektarilisel maalapil. Eakad sugulased, kel lapsi polnud, kutsusid Otsa peret ammu talu pidama, kuid Tanel kõhkles: “Ütlesin, et mina pole põllumees.” Kuus aastat tagasi tulid nad ühel kevadel siiski uudistama, raiusid vana talu kõrvalt nõgesevõsa maha ja asusid sinna maja ehitama. Ühel sügisel ei raatsinudki nad enam lahkuda ja jäid poolikusse hoonesse edasi “suvitama”.

Oma kätega
Esimesel talvel, mis osutus väga külmaks, tuli majas sees elades seda soojustada. Praegu on kahekorruselises, 1930ndate stiilis hoones valmis toad kõigile kolmele lapsele, kuid tegemist jätkub. Tanel Ots on maja vundamendist peale ise ehitanud, mis polegi ime, sest pottsepa ja ehitusõppejõu pojana on ta ajast, mil jaksas tellist hoida, käinud koos isa ja vennaga kaminaid ning ahjusid ladumas.

“Oma maja on ainuvõimalik ise ehitada,” nendib mees. “Ei kujutagi ette, et elaksime kodus, mille on keegi teine teinud,” lisab abikaasa Riina, kes töötab Kohila gümnaasiumis sotsiaalpedagoogina.

“Siin on koht, kus võib laste peale karjuda ja naisega riielda, keegi ei kuule. Siis lepid jälle ära ja kõik on nagu mõnes kindlustusfirma reklaamis – justkui vahepeal polekski midagi juhtunud,” naerab Tanel. “Ta on maailma parim mees,” ütleb seepeale Riina. “Vahel me ikka tõstame häält, aga siis jälle kallistame.”

“Sa oled üliarmas. Sinust ei usu, et sa häält tõstad,” ütleb Tanel hellalt naisele, kes ootab nende neljandat last.

Vana talu ja kõrvalhooned kavatseb pere rekonstrueerida ning rajada sinna koolituskeskuse. Mullu võtsid nad maastikuhooldust tegema lambad, kes on kenasti paljunenud ja kellest mõni on ka söögilauale jõudnud.

Maaelu kui elustiil
Kuidas mees, kes töötab kirikuõpetaja, praosti ja kaplanina, jaksab talutööd teha?

“Sellega ei ole palju muret, see on pigem eluviis. Kevadel sünnib tall ja sügisel on jurakas liha olemas. Esimene heinategu läks lihtsalt, ning talvel tuleb neile toit ja vesi kord päevas ette panna. Puude tegemine oma metsas on aga lihtsalt rõõm, mis kahjuks ruttu otsa saab. Lõikame naisega mõni päev metsas puid ja juba on kahe aasta jagu valmis,” kirjeldab Tanel Ots.

“Ei saa küsida, kas see ennast ära tasub. Inimestel on palju kallimaid hobisid, näiteks purjelauasõit või autosport. Kogu maja ehitus- ja küttepuu tuleb enda metsast, mis tähendab rahalist võitu. Meil on oma juurviljad ja marjad. Edaspidi hakkame kasvatama teravilja. See ei pea olema odavam, aga ma tean, et see on puhas toit.”

Et pere lastel oleks mänguseltsilisi, on Tanel kinkinud ühele samaealiste lastega perele naabrusse maatüki, millele need hakkavad maja ehitama. Ka naabertalu maadele asub üks pere elamist rajama. “Meil tuleb siia vahva Bullerby küla,” ütleb ta. Eestlust hindav mees, kes on vaimulikuks kasvanud vennastekoguduse traditsioone järginud perekonnast, ei taha kodumaalt pikemaks ajaks reisilegi sõita. “Eestimaa on nii hea koht, et isegi kuuks ajaks välismaale õppima minekule ei raatsi mõelda,” leiab Tanel Ots.

Pere ja Kodu, 25. juunil 2007