Esileht » Online » Online artiklid »

24.03 Ennäe inimest!

24.03.2008 | | Rubriik: Online artiklid

Enn Auksmann. Foto: Pärnu Postimees

Prantsuse kirjanik Christian Bobin arutleb romaanis “Kõigealam” inimhinge põhiküsimuse üle: “Kust ma olen tulnud – mina, kes ma pole ju alati siin olnud? Kus olin ma siis, kui ma polnud veel sündinud?”

Praegusaja vastus neile alati inimhinges pekselnud küsimustele on tema sõnul järgmine: “Sa oled pärit oma isa ja ema suguühtest. Sa oled paari ohke ja üürikese naudingu vili.

Muide, need ohked ühes selle naudinguga polegi nii väga vajalikud. Tänapäeval piisab ainult katseklaasist. Uusim, moodsaim vastus kõlab nii: sa said alguse spermatosoidist ja munarakust. Enne neid polnud mitte midagi. Mitte midagi polnud enne ja midagi ei tule ka pärast. Sa pole midagi rohkemat kui mateeria tuju veidi kepsu lüüa.”

On see tõesti nii? Kui jah, tuleb paratamatult nõustuda mõne eksistentsialisti tõdemusega inimelu absurdsusest ja mõttetusest – seda enam, et eksistentsialistide ja postmodernistide põhipostulaat inimese (peaaegu) absoluutsest vabadusest (ja ateistide jaoks religiooni kütkeist vabastatusest) lämbub materialismiusu paratamatusse fatalismi.

Kas me tõesti olemegi vaid “paari ohke ja üürikese naudingu vili”? Kas inimelul ei olegi muud mõtet ja eesmärki kui taas “paar ohet ja üürike nauding”? Ning siis … olematus, mitte midagi …

Kristluse vastus on teistsugune. Inimene ei ole juhuse vili. Inimene ei sõltu mateeria tujudest või ettemääratusest. Inimene on vaba Jumala vaba ja täiuslik looming.

Millise hardusega silmitseme, austame ja kanname südames ning meeles suurte kunstnike teoseid, olgu selleks mõni maal, hoone, poeem või muusikapala. Kui väärtuslik on – ei, küsigem otse: kui palju maksab Mona Lisa, “Für Elise”, Milose Veenus, Tadž Mahal?

Kui palju maksab … inimene?

Kristluse vastus on lihtne: inimene on hindamatu. Iga inimhing on hindamatult väärtuslik – kordan: iga inimhing. Ainulaadne ja mõõtmatult kallihinnaline (see on ka põhjus, miks kristlik usk ei luba teha inimesest katseklaasimängu objekti).

Küllap sellega nõustub suur osa inimestest, ka põhimõttelistest materialistidest ja ateistidest (kes oma usutunnistuse kohaselt on vaid “paari ohke ja üürikese naudingu vili”).

Muidugi, kui küsime praktika järele, siis näeme, et tihtipeale ei maksa inimelu ega -hing suurt midagi. Või vähemalt on sellel “hindamatul” väärtusel üsna maised ekvivalendid, kuni selleni, et mõnesaja krooni eest tapetakse taksojuht või terroriakti eest lubatakse enesetapjast poisikesele uut mopeedi (jah, just nii absurdne on vahel maailm).

Vääritimõistmise ärahoidmiseks rõhutan: sellise praktika puhul ei ole vahet usklikul ja uskmatul, ateistil, kristlasel, moslemil ja maausulisel.

Kõik on pattu teinud ja … ka käesolev artikkel ei ole kivi selle käes, kes ei oleks patustanud, vaid pigem osa avalikust patutunnistusest, mida vajab kogu inimkond.

Kui palju maksavad minu elu ja minu hing? Kristlus kordab: see on hindamatu, inimese väärtus on mõõtmatu ja selle eest ei ole ega tohigi olla võimalik maksta midagi samaväärset.

Kuidas Jumal – kui Ta on meid loonud – lubab millelgi nii väärtuslikul surra ja hävida? Me teame, et inimesed surevad ja kaovad, päev-päevalt – alles neil päevil sain sõnumi kaheaastase poisikese lahkumisest. Kes ostaks meid lahti sellest surma ihust, küsib ka suur usu ja lootuse apostel Paulus.

Kui ei ole maksta mõõdetavat hinda, tuleb maksta mõõtmatu. Jumal on andnud iseennast. Kõneldes inimelu hindamatust väärtusest, peame teadma, et hindamatud ja väärtuslikud oleme eelkõige Jumala silmis – hoopis väärtuslikumad kui meie enda omades. Sest meie maksame ka hindamatu eest silmagi pilgutamata oma kolmkümmend hõbeseeklit ja ütleme seepeale, et inimene, see kõlab uhkelt. Jumal on andnud aga tõepoolest iseennast.

See ongi suure nädala ja ülestõusmispüha sõnum. Inimene ei ole vaid paari ohke ja üürikese naudingu vili; inimene ei ole olemas vaid paari ohke ja üürikese naudingu tarvis.

Inimese on loonud Jumal, kes on kogu oma olemusega tahtnud jagada meiega oma olemise rikkust. Inimene on loodud vabaks, ka eksimisvõimeliseks.

Inimese on loonud Jumal, kes maksab meie eksimused ja vead oma hinnaga, õigemini hindamatusega.

Tark Saalomon ütleb: “Jumal ei ole teinud surma ega tunne rõõmu elavate hukkumisest.Tema on ju kõik loonud, et see jääks, ja mis maailmas on sündinud, on tarvilik. Selles ei ole hukatuse mürki, maa peal ei ole surmavalla valitsust. Sest õigus on surematu.”

Inimene on loodud, et ta õpiks tundma oma olemise rikkust ja seda hindama; et ta õpiks hindama neid, kes on tema kõrval – mitte ainult inimesi, vaid kogu loodust, Jumala võrratut kunstitööd –, ja elaks täisväärtuslikku, hindamatut elu mitte kui mateeria juhuslik tuju, vaid kui vaba, Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks loodud Elushing.

Meie päritolu on jumalik. Meie olemasolu on jumalik. Meie eesmärk ja tulevik on Jumalas. Selles, keda näeme suurel reedel ristipuul ning kolmandal päeval ülestõusnuna.

Enn Auksmann, Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Pärnu Postimees, 20. märtsil 2008

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)