Esileht » Online » Online artiklid »

24.01 Jüri Kuuskemaa: tagastamisega häviks muuseum

24.01.2008 | | Rubriik: Online artiklid

Valitsus pole siiani suutnud otsustada, kas tagastada Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule kui omandireformi õigustatud subjektile ebaseaduslikult võõrandatud Niguliste kirikuhoone ja -vara või jätta see riigi omandusse.

EELK peapiiskop Andres Põder avaldas oma kirjas kultuuriministeeriumile arvamust, et olgu valitsuse otsus milline tahes, peaks see olema õiglane ja õigusriigile kohane: kui vara ei tagastata, tuleks alustada selle hüvitamismenetlust.

Kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa, mis juhtuks, kui riik Niguliste kiriku hoone ja varad tagastaks?

Olen Nigulistes töötanud 14 aastat, olnud n-ö ilmalik preester. Leian, et kui Niguliste keskaja kunstimuuseum EELK-le tagastada, võib tekkida ahelreaktsioon, sest muuseumi kogusse on toodud eksponaate mitmetest sakraalhoonetest, mitte ainult Nigulistest ja kunstimuuseumi põhikogust.

Võib tekkida olukord, et vara hakkavad tagasi küsima ka teised ja siis tassitakse Niguliste ekspositsioon märgatavas osas laiali. Nii häviks üks muuseum, mis on küll väheldane, kuid täiesti maailmaklassi objekt.

Kui palju seal on Nigulistest, kui palju mujalt pärit vara?

Nigulistest on muidugi peaaltar, «Surmatants», ka üksjagu vappepitaafe, mõningad pinkleenide otsad, mis jäid põlemata, ja kroonlühtrid.

Kuid märgatav osa asju on mujalt. Väikses kabelis on Brüsseli altar, mis kunagi arvatavasti paiknes hoopiski Katariina kloostris, siis Jüri kirikus.

Tõsi, see osteti juba 19. sajandil Eestimaa provintsiaalmuuseumile, nii et sellele ei saa omandireformi seadused siiski kallale minna. Kuid Lääne-Nigula kirikust on seal kolm suurt gooti puuskulptuuri, samuti väikene Anna altar.

Siis veel Rootsi-Mihkli kiriku ristimiskamber. Selle võiks ehk isegi tagasi anda, Rootsi-Mihkli kirik on nüüd korras ja käidav koht, oleks hoitud ja nähtud.

Aga samas paljud vappepitaafid on meil üpris erinevatest kirikute kollektsioonidest.

EELK esindajate väitel päästsid just koguduse liikmed sõja ajal suure osa varast.

Lugu on nii, et Nigulistes oli valdav saksa kogudus, osa sellest läks 1939. aastal ära. Eesti pihtkond liitus Toomkogudusega, mõnda aega eksisteeris Toom-Niguliste kogudus, mis hiljem sulandus Toomkogudusse.

Ärgem unustagem, et Eestis kuulub EELK kogudustesse 152 000 inimest, kellest 2006. aastal maksis kirikumaksu 39 000 inimest. Millise raha eest kavatseb EELK hakata ülal pidama Nigulistet, kui see neile tagasi antakse?

Kirik peaks olema tänulik selle eest, et riik on võtnud selle koorma enda peale, hoone korda teinud. Keegi ei keela seal pidulikel puhkudel jumalateenistusi pidada. Minge palun lahkesti ükskõik millisesse kirikusse pühapäeval ja näete, et tavaliselt jääb seal ruumi üle, mõnikord on teenistusel väga vähe inimesi.

Tallinna praeguse seisu juures ei oleks vaja täiendavaid luterlikke pühakodasid. Kõik soovijad mahuvad praegu kenasti ära olemasolevatesse kirikutesse. Kui aga tahetakse mõnikord mõnda pidulikku jõulu-, lihavõtte- või muud teenistust, palun väga, muuseum ei ole selle vastu. Aga muuseum tahab olla prioriteetne ja säilitada neid väärtusi, mis meil on, jätkuvalt ja igavesti.

Kas riik peab siis varad kompenseerima?

Mida kompenseerida? Milline raha on sinna sisse pandud, et hoone varemeist üles ehitada? Pärast sõda oli hoopis niisugune kava. Linnapea Aleksander Hendrikson kutsus sapööride juhi, Nõukogude armee kapteni enda juurde ja küsis, kas varemed saab õhku lasta nii, et ümbruskonna majad alles jääksid.

Kapten vastas: see ei ole võimalik. Hendrikson jättis siis varemed paremaid aegu ootama, kuni need saab lammutada kivi kivilt.

Fotod näitavad, millises armetus olukorras see vare oli – keskosas kokkukukkunud võlvid ja nii edasi. See olekski maha lammutatud, nagu lasti õhku Pärnu Niguliste, ja meil ei oleks praegu põhjust nii palju pahandada.

Kokkuvõttes oli see Nõukogude ajal küllaltki suur fenomen, et haritlased suutsid kompartei funktsionääridele selgeks teha, et see on väärtus, mis tuleb säilitada ja selle taastamiseks sinna matta Nõukogude riigi raha.

Aga muu vara?

Ajakirjanikud ikka pärivad, mis maksab «Surmatants», mis peaaltar, aga see on mõttetu norimine. Kui Eesti Vabariik läheks pankrotti ja Niguliste peaaltar või «Surmatants» pandaks oksjonile, millise hinnaklassiga saaks olla tegemist? See on kujuteldamatu. Van Goghi «Päevalilled» müüdi 89 miljoni dollari eest. See maal on pärit 19. sajandi lõpust. See on hinnarekord.

Sellist asja ei oska üldse ette kujutada. Ja mis kasu oleks sellest, et meil oleks patakas raha, aga poleks neid põhilisi kultuuri kandvaid maailmakunsti kuuluvaid objekte. Neid ei saa rahas hinnata.

Milline oleks lahendus?

Omandireformi asju tean hästi, sest käisin seitse aastat Tallinna linna ja Ameerikas elava sõjaeelse majaomaniku vastu kohut, mul on see tee läbi tehtud.

Omandireformi muudeti selliselt, et kui hoonest on säilinud alla 25 protsendi, siis seda ei tagastata. Kui säilinud on 25–75 protsenti ehitussubstantsi koos kommunikatsioonidega, siis tagastatakse, jagades selle mõttelisteks osadeks praeguse valdaja või kasutaja ja endise omaniku vahel. Kui säilinud on üle 75 protsendi, siis tagastatakse täielikult.

Arvan, et kui arvestada kõiki konstruktsioone, detaile ja kommunikatsioone, mis on varemeist üles ehitatud, siis jagataks hoone umbes pooleks, aga seda, et pool on muuseum, pool kirik, ei kujuta ette. Nagu poolenisti rase.

Kuigi olen peapiiskopilt ja teistelt sugeda saanud, ei poolda ma Niguliste tagastamist kirikule. Minu meelest peaks kirik õnnelik olema, et riik on võtnud koorma enda kanda.

Siin on veel üks oht. Tallinna Pühavaimu kirikus oli 1920. aastatel liiga luterlik pastor, kes leidis, et keskaegne Bernt Notke altar on liiga katoliiklik ja segab õiget Augsburgi usutunnistuse järgimist.

Miljoni sendi eest müüdi see Eesti Kunstimuuseumile maha ja altar oli Kadrioru lossis välja pandud.

Alles Teise maailmasõja ajal jõudis see tagasi. Seega pole võib-olla praegugi päriselt välistatud oht, et mõni luterlik pastor leiab, et Nigulistes on liiga palju katoliiklikke puukujusid ning need tuleks välja rookida, et õiget Augsburgi usutunnistust koguduse seas levitada.

Muuseumi puhul sellist ohtu pole, sest muuseum on oikumeenilise hoiakuga ja teenib kõiki konfessioone.

Postimees, 24. jaanuaril 2008

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)