Esileht » Online » Online artiklid »

20.03 Tõsiduse ja rõõmu pühad

20.03.2008 | | Rubriik: Online artiklid

Peeter Paenurm

Kalender ja pühad liigendavad meie elu ning annavad sellele sisu ja värvi. Suurtel kirikupühadel on oma tõsine ettevalmistusaeg ja pühadejärgne rõõmuaeg. Selline traditsioon loob ellu omamoodi sisse- ja väljahingamise rütmi, annab rahu- ja rõõmuaega, pidu ja paastu.

Pidusid oskame ka tänapäeval pidada, aga paastuajale pööratakse meie kultuuris väga vähe tähelepanu. Nii on hajunud kristlike pühade kujundatud elurütm. Juhtub sedagi, et suurel reedel, vaiksel laupäeval või ka rahvuslikel leinapäevadel korraldab keegi lõbusa laada või peo, kas hooletusest või harimatusest.

Kõigi pühadega seostuvad oma rituaalid ja sümbolid. See on nii religioossete ning ka riiklike ja rahvuslike pühadega. Jõulurituaalide ja sümbolite nimetamine läheks väga pikaks, kuid ka ülestõusmispühade ehk lihavõtete sümboolika on rikas – värvitud munad, tibud, jänesed, pajuoksad, kevadlilled, haljendav rohi jm.

Huvitav on jälgida, kuidas meie rahvas tunneb ja kasutab mitmesuguseid kristlike pühade rituaale ja sümboleid, kuigi nende tähendust ei teata. Näiteks jõulukuuse ehtimine ja jõulukingituste tegemine on sedavõrd rahva hinge kasvanud, et enam ei küsitagi, miks me nõnda teeme. Samamoodi värvime lihavõtete ajal mune, mõtlemata pühademuna kõnekale sümboolikale.

Tänapäeval on kaubandus hakanud üha rohkem dikteerima meie pühaderütmi ja kasutatavaid sümboleid. Niipea kui jõulu- ja aastavahetuskauba aeg saab läbi, ilmub müügilettidele valentinipäeva kaup, seejärel tuleb järjekorras iseseisvuspäeva, lihavõtete ja kevadpüha atribuutika ning ikka nõnda edasi. Äratuntavalt kujundavad seda kaubanduskalendrit Euroopa suurfirmadest poeketi omanikud ja tootjad, kellega meil on ühine kristlik pühadetraditsioon ja -sümboolika.

Loomulikult on tore, et kaubandus pühadega arvestab. Ja selle kaubanduskalendri valikuga võib olla suures plaanis rahul. Võiks ju soovitada, et letile toodaks ka nelipühade, mihklipäeva, lõikustänupüha ja mardipäeva sümboolikat. Kui jõulude ajal võib poest osta Jeesuse sõimega Petlemma lauda maketti, siis lihavõtete puhul risti kahjuks kuskilt kaubamajast teemakauba hulgast ei leia. Mis puudutab pühadesümboolika sisu, siis seda peavad õpetama juba kodu, kool ja kirik. Ajakirjanduselgi on selles tänuväärne roll.

On igati väärikas ja õige, et meie riigipühade hulgas on ka kiriklikke pühi – jõulupühad, suur reede, 1. ülestõusmispüha, 1. nelipüha ja jaanipäev, tähtpäevade reas ka kolmekuningapäev ja hingedepäev. Tegu on pühadega, mis on omandanud n-ö rahvalike pühade staatuse. Sellegipoolest on hea ja vajalik meelde tuletada nende pühade algupära ja tähendust.

Sel nädalal tähistame suurt reedet ja siis kohe tulevad ülestõusmispühad. Õigupoolest kuulub sellesse pühaderitta veel teisigi päevi. Kirikukalendris moodustavad ülestõusmispühale eelnev ja järgnev nädal aasta kõige erilisema ja tähtsama ajajärgu. Nädal enne ülestõusmispüha (tänavu 16. märts) on palmipuudepüha, millega algab suur nädal ehk vaikne nädal. Palmipuudepühaga tähistatakse Jeesuse saabumist Jeruusalemma.

Neljapäeva nimetatakse suureks neljapäevaks, mil meenutatakse Jeesuse viimast söömaaega koos oma jüngritega ja armulaua seadmist, samuti Jeesuse palvetamist Ketsemani aias ja tema vangistamist. Suur reede on Jeesuse ristilöömise päev. Sel päeval räägitakse kirikutes sellest, kuidas Pilaatus Jeesuse üle kohut mõistis ja siis tema süütuks tunnistamise järel ometi risti lasi lüüa, et rahvale meeldida. Piibli järgi löödi Jeesus risti umbes reede keskpäeval ja ta suri ligikaudu kolme tunni pärast. Päikeseloojanguks ehk umbes kella kuueks oli Jeesuse ihu juba maetud.

Suur reede on aasta kõige tõsisem päev. Vana traditsiooni kohaselt sel päeval ei helistatud kirikukelli ega mängitud orelit. Ka meie maal oli varem isegi seadustesse kirja pandud, et sel päeval suuri laatasid, pulmi ega muid pidusid ei peetud. See rahu ja vaikus kestis kuni laupäevaõhtuse või pühapäevahommikuse piduliku ülestõusmispühateenistuseni.

Suur reede ei ole siiski leinapäev nagu meie küüditamisohvrite rahvuslikud leinapäevad. Jeesuse ristisurm on sõnum jumalikust lepitusest, armastusest ja hoolitsusest. Kristus suri meie eest ja meie lootuse jaoks. Seepärast ei ole ka kristlaste rist surma märk, vaid sümbol surma võimu võitmisest, lunastusest ja uue elu lootusest. Loomulikult on hea käia nende pühade aegu – reedel, laupäeval või pühapäeval – surnuaial ja süüdata haudadele küünal. Võiksime aga ka õppida vähemalt seda päeva aastas elama ilma peo ja pillerkaarita. Kes kirikusse teenistusele või kontserdile ei tihka tulla, võiks päeva ometi pidada vaikuses ja rahus.

Sel päeval sobiks mõelda tegematajätmistele oma pere, lähedaste või ka iseenese ees. Suure reede valguses on meil julgustust: tehtut ja tegemata jäetut ei saa muuta olematuks, kuid meil on võimalus end parandada ja uuesti alata.

Vaikne laupäev on Jeesuse hauas olemise päev. Kuna juutide ajaarvestuse järgi päev lõpeb ja algab päikeseloojanguga, siis jõuab „kolmas päev” – Jeesuse surnust ülestõusmise päev – kätte juba laupäeva õhtul. Seepärast alataksegi esimeste ülestõusmispüha jumalateenistustega laupäeva hilistel tundidel.

Ülestõusmispühad kestavad kirikliku traditsiooni järgi nädal aega, kuid eriline rõõmuaeg on kuni nelipühadeni. Ülestõusmispühaga lõpeb kuus ja pool nädalat kestnud paastuaeg. Sealt tuleb ka rahvapärane ülestõusmispühade nimi – lihavõtted. Nüüd on kasin paastuaeg läbi ja taas tuuakse toidulauale liha.

Ülestõusmispühad on suured rõõmupühad, mis kinnitavad meie usku, et Jumalal on meiega head plaanid ning surmal ja patul ei ole lõplikku võimu meie üle. See rõõm tuleb esile just kontrastis suure reedega. Kui me ei näe suure reede tõsiduse sügavusse, ei saa me ka jagada tõelist ülestõusmispüha rõõmu. Vaadakem lihavõttemuna! Selle koor on kõva ja elutu, ometi peitub selle all uus elu. Muna võib lihtsalt pannile lüüa või ära keeta ja saada hea kõhutäie. Kuid kui kanaema seda muna oma tiiva all õigesti soojendab, areneb selle koore all tibupoeg.

Lihavõttemuna on Kristuse haua ja ülestõusmise sümbol. Selles kätkeb ka avaram elu, surma ja ülestõusmise müsteeriumi sümboolika. Paljud naudivad lihtsalt munade värvimist ja pistavad need siis nahka. Kui aga suudame ja märkame seisatada elu müsteeriumi ees, võime avastada ka enda jaoks, et kõigevägevama tiiva all võrsub meiegi südames uut lootust.

Peeter Paenurm, EELK Tartu Maarja koguduse õpetaja

Tartu Ekspress, 20. märtsil 2008

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda.
(1Jh 4:21)